Sünonüümid laiemas tähenduses
- Anorexia nervosa
- Anoreksia
- Anoreksia
- Bulimia nervosa
- Buliimia
- Söömine
- Psühhogeenne hüperfaagia
- Anoreksia
Ravi
Söömishäirete ravivõimalused on mitmekesised. Järgnevalt näidatakse mõningaid üldisi terapeutilisi lähenemisviise, mis kehtivad Anoreksia, Buliimia samuti liigsöömise häired.
Nõuded
Kõige olulisemate punktidena tuleb kõigepealt selgitada 3 küsimust: need küsimused tuleks esitada kohe alguses, sest on palju patsiente, kes näiteks kannatavad, kuid kellel on väga piiratud motivatsioon muutumiseks. Teised vaevlevad üldse oma häire all. Sellisel juhul ei ole terapeutiline sekkumine soovitatav, kuna ravi võib igal ajal katkestada.
Kui aga kõik 3 küsimust viivad tulemuseni, et nii patsient kui ka terapeut lepivad kokku teraapia mõistuses ja vajalikkuses, võib alustada teraapia kavandamisest ja teraapia rakendamisest.
- Kui palju häirimine mind mõjutab? (kannatused)
- Kas ma kujutan ette, et mind aitab terapeut ja kas mulle soovitatakse seda teraapiat? (Teraapia motivatsioon)
- Kas olen valmis ennast ja oma varasemat käitumist muutma? (muutuste motivatsioon)
11-punktiline teraapiakava
Punkt 1: Minu kogemus on, et esimene samm tuleb anda ulatuslikku teavet (psühhoedukatsioon). Siinkohal tuleks patsienti teavitada söömisharjumustest üldiselt, aga ka kehaga seotud omadustest. Üks nendest iseärasustest võib leida nn seadepunkti teooriast.
See teooria väidab, et kaalu ei saa oma äranägemise järgi muuta. Pigem on kehal (ilmselt) mingi sisemine “rasvamõõtudega skaala”, mis “programmeerib” meie jaoks individuaalse kaalu. Nii et kui me sellest raskusest jõuga eemaldume, tekivad selged (sugugi mitte alati head) muutused.
Punkt 2: Sihtkaal tuleb patsiendiga määrata kohe ravi alguses. Niinimetatud Kehamassiindeks (KMI) on siin abiks. See arvutatakse järgmiselt: kehakaal kgheight m ruutudes.
KMI 18-20 peaks olema alumine piir. Ülemine piir peaks olema KMI (Kehamassiindeks) umbes 30. punkt 3: kõvera loomine.
See kõver peaks näitama kaalu arengut alates häire tekkimisest. Seda progressi saab siis seostada teatud elusündmustega. Punkt 4: Patsient peaks koostama nn söömisprotokollid, milles käivitatakse nii sisemised (mõtted ja tunded) kui ka välised olukorrad (koos perega väljas söömine jne).
), aga ka patsiendi enda probleemne käitumine (nt lahtistav väärkohtlemine jne) pannakse kirja. Aja jooksul on võimalik patsiendi elu kriitilised olukorrad "välja filtreerida", et saaksite nende olukordade jaoks konkreetset käitumist või lähenemisviise kavandada.
Punkt 5: kehakaalu normaliseerimiseks on osutunud ravilepingu sõlmimine statsionaarses ravis eriti kasulikuks. Nagu varem mainitud, põhjustavad söömishäired suurt ärevust ja väärarusaamu, nii et hoolimata motivatsioonist ja kannatuste survest ei suuda patsiendid mõnikord ravirežiimi täielikult järgida. Ma arvan, et võin oma kogemustest öelda, et suur osa patsientidest üritab vähemalt korra ravi ajal petta, valetada või muul viisil petta.
(Anorektikaga patsiendil pole üldjuhul reaalseid probleeme, kui juua tuntud kaalumispäeval üks või kaks liitrit vett, et terapeute lühikese aja jooksul rahuldada, ilma et sellega kaasneks tegeliku kehakaalu tõus.) Sel põhjusel on nn lepingujuhtimine äärmiselt kasulik. Näiteks siin on vajalik iga nädal minimaalne kaalutõus (tavaliselt 500–700 nädalat).
Lepingu täitmine on seotud nii hüvedega (tasuta väljumine, telefonikõned jne) kui ka ravi jätkamisega. Korduv lepingu rikkumine peab tingima ülesütlemise (... minu arvates siiski alati uuesti ilmumise perspektiivis, kuna kõigil peaks olema rohkem kui üks võimalus ...).
Punkt 6: Lisaks peab teraapia deklareeritud eesmärk olema söömiskäitumise normaliseerimine. Sel eesmärgil arutatakse patsiendiga erinevaid kontrollimeetodeid (nt toidu kogumise keelamine jne) ja alternatiivse käitumise kavandamist stressirohketes olukordades. Täiendavad võimalused on nii terapeudi saadetud stiimulite vastasseis kui ka Cue - kokkupuude - harjutus, mille käigus patsient "puutub kokku" tüüpilise toiduga, kuni ta kaotab selle soovi.
Punkt 7: Põhiprobleemide kindlakstegemine ja käsitlemine Konfliktid söömishäire on individuaalselt väga erinevad. Kuid mõned neist esinevad sagedamini nende häirete korral, näiteks probleemid enesehinnanguga, äärmuslikud püüdlused tulemuslikkuse ja perfektsionismi poole, tugev vajadus kontrolli ja autonoomia järele, suurenenud impulsiivsus, probleemid suhetes teiste inimestega, näiteks piiritlusprobleemid või enesekehtestamine perekonnas. Sageli ilmnevad probleemid alles siis, kui esmased sümptomid (nälg, söömishood, oksendamine jne)
vähendatakse. Sõltuvalt konflikti iseloomust võivad probleemkohtadega tegelemise võimalused seisneda probleemide üldise lahendamisvõime parandamises või uute oskuste ülesehitamises (nt sotsiaalse pädevuse parandamine enesekindluse koolituse kaudu). Kui konflikt on seotud suhtlemisega oluliste tugiisikutega, tuleks need (pere, partner) kaasata teraapiasse.
Punkt 8: kognitiivsed tehnikad, st õppimine söömishäirete teraapias on suur tähtsus uutel mõtlemisviisidel ja vanade vaimsete radade juurest lahkumisel. Moonutatud hoiakute küsimine, mustvalge mõtlemine, veendumuste uurimine tegelikkuses peaks keskenduma alles teraapia keskel, kui söömiskäitumine on juba mõnevõrra normaliseerunud. Punkt 9: kehaskeemi häire ravi tähendab, et patsiendil on kästud rohkem oma kehaga tegeleda.
Siin saab läbi viia palju praktilisi harjutusi. (massaaž, hingamisharjutused, peeglite vastasseis, pantomiim jne). Punkt 10: Paralleelselt ülalmainitud raviprotseduuridega tuleks mõelda ka toetavale ravimteraapiale.
Siin saab kasutada erinevate ravimite teadaolevaid mõjusid (ja kõrvaltoimeid). Näiteks on teada, et tritsüklilised antidepressandid võivad suurendada söögiisu, samas kui nn SSRI-del on rohkem söögiisu pärssiv toime. Punkt 11: Lõpuks tuleb muidugi patsiendiga rääkida ka retsidiivi profülaktikast, st retsidiivi ennetamisest.
Sel põhjusel tuleks temaga võimalikke „ohtlikke” olukordi arutada ja samm-sammult neile vastu astuda. See peaks tooma kaasa terapeudi järkjärgulise loobumise, nii et patsient saab lõpuks kinnituse, et saab olukordadest ise hakkama.
