Rinnaimplantaatide pind
Rinnaimplantaadid sileda pinna tekstuuriga saab implantaadivoodis vabalt liikuda ja seda saab optimaalselt vormida push-up rinnahoidjatega. Selle implantaadivormi üks puudus on see, et implantaadi sait aja jooksul laieneb, suurendades dislokatsiooni riski. Siledaid pindu kasutatakse ainult ümmarguste implantaatide jaoks.
Rinnaimplantaadid tekstuuritud pindadega on nende võime kinnitada implantaat ettenähtud asendisse. See vähendab oluliselt libisemise või väänamise ohtu. Tekstuuritud pinnad rinnaimplantaadid vähendavad ka kapsli fibroosi tekkimise riski.
See tüsistus, mis esineb sageli rinnaimplantaatide taustal, on keha immuunreaktsioon implantaadi vastu. Implantaadi ümber moodustub kiuline kapsel, mis surub selle kokku. Lisaks pingeseisunditele ja rasketele seisunditele valu, on ka rinna deformatsioone. Lisaks eristatakse tekstuuri suuruse osas mikrotekstitud (kergelt karestatud) ja makrotekstitud (tugevalt karestatud) pindu.
Implantaadi täitmine
Rinnaimplantaate saab täita erinevate materjalide ja vedelikega. Enamik saadaolevatest implantaatidest on täidetud silikoongeeliga (umbes 90 protsenti) või soolalahusega (u.
Saksamaal 10 protsenti, USA-s jm 50 protsenti). Soolaliste täidistega võrreldes pakuvad silikoonist täidised paremat puutetunnet (paremaid hapte). Rinnaimplantaate saab täita kahte erinevat tüüpi silikooniga.
Kasutatakse kas vedelat silikoongeeli, mis ei ole mõõtmetelt stabiilne, või mõõtmetelt stabiilset sidusat silikoongeeli. Rinnaimplantaadi kestast võib lekkida sidus silikoongeel, kuid see ei saa lekkida. Implantaadi purunemise korral on see selge eelis vedela silikoongeeli ees, mis sellisel juhul lekib ja mida on kleepuvate omaduste tõttu koest keeruline eemaldada.
Vastupidiselt silikoongeelile on rinnaimplantaadi soolalahusega täitmine vähem problemaatiline, kuna soolalahus imendub organismis täielikult, st see imendub ja eritub. Soolalahusega täidetud rinnaimplantaat võib aga anda ebaloomuliku tunde, kuna kestas olev vedelik “kõigub” edasi-tagasi. Silikoongeel pakub seevastu võrreldavat tunnet loodusliku rinnakoe omaga.
Varem on rinnaimplantaatide jaoks kasutatud ka muid täidiseid, näiteks sojaõli, hüdrogeeli või polüpropüleeni. Kuid neil täitematerjalidel olid kas olulised nõrkused või nad ei suutnud end turul sisse seada. Hüdrogeeltäidised töötati välja lootuses ühendada silikooni ja soolalahusega implantaatide eelised, vältides samas puudusi.
Hüdrogeel on vähem kahjulik tervis kui silikoongeel, sest aine on veepõhine. See on ka mõõtmetelt stabiilsem kui soolalahus ja on oma konsistentsilt väga sarnane silikoongeeliga. Tervis riske ei saanud välistada, hoolimata hüdrogeeli heast ühilduvusest.
Peale tüüpiliste rinnaimplantaatide, mis on täidetud ainult ühe materjaliga, on ka topeltvalendusega rinnaimplantaadid. Need koosnevad suurest silikoongeeliga täidetud sisekambrist ja väiksemast soolalahusega väliskambrist. Viimastel aastatel on katsetatud ka alternatiivseid täitematerjale.
Näiteks sojaõli pole osutunud sobivaks rinnaimplantaatide täitematerjaliks ja seda ei kasutata enam. Seevastu hüdrogeeli implantaadid, mis koosnevad enam kui 95 protsendist veest, mis tselluloosiga segades muutub viskoosseks, võiksid olla silikoonist täidiste huvitav alternatiiv. Hüdrogeeli täidis tundub sarnane enda koega ja keha võib implantaadi purunemise korral täielikult lagundada. Hüdrogeeltäidisega rinnaimplantaate implanteeritakse Saksamaal siiski harva.
