Patogenees (haiguse areng)
Haigust põhjustavad peamiselt viis inimese patogeenset trematoodi: Schistosoma (S.) haematobium, S. mansoni, S. japonicum, S. intercalatum ja S. mekongi.
Patogeenireservuaar on magevetes (jõgedes, järvedes) vaheperemeestena teod, kust vabanevad schistosoma vastsed, nn cercariae.
Edastus toimub perkutaanselt (läbi nahk) sisse vesi. Sel viisil tunginud parasiidid jõuavad maks kaudu veri ja lümf. Seal arenevad neist täiskasvanud ussid (pikkusega 6-20- (26) mm) maks sinusoidid pärast nädalaid. Need rändavad retrograadselt soolestiku venoossetesse põimikutesse ja põis asetama munad.
Täiskasvanud ussid lamasid umbes 3,000 ussi munad mitmeaastase elu jooksul iga päev, mis viima põletikulisele reaktsioonile granuloom moodustumine, eriti maks, kuseteede põisja rektum.
Värske saastumine vesi ussi sisaldavate väljaheitega munad põhjustab nende vastsete koorumist nn mirasiidideks. Need arenevad kahvliga vastseteks, mida nimetatakse tserkaariaideks, kui nad jõuavad teatud teodeni, mis on nende vahepealsed peremehed. Tserkaariad võivad omakorda välja paisata vesi ja tungivad perkutaanselt, kui nad puutuvad kokku inimesega nahk.
Schistosoma hematobium'iga nakatumise tagajärjeks on urogenitaal schistosomiasis (põis skistosomiaas) ja teiste põhjustavate ainete (S. mansoni, S. intercalatum, S. japonicum, S. mekongi) tagajärjeks on soole- või rappima skistomiaas.
Etioloogia (põhjused)
Skistosoom [skistosoomia; skistosoomia]
- Edastus vees perkutaanselt (läbi nahk).
