Stressi tagajärjed kehale | Stressi tagajärjed

Stressi tagajärjed kehale

. stressi tagajärjed kehal võib olla mitmekordne. Stressirohke faasi alguses on see siiski tõenäolisem banaalsus, mida mõjutatud inimesed tajuvad sageli külmetusnähtude või ähvardava näol gripp. Seega ilmneb alguses sageli ebamugavustunne.

See võib avalduda üldise nõrkusena, kerge peavalu või valutavad jäsemed. Kui aga haiguse käik ei halvene, kahtlustatakse stressi põhjusena suhteliselt kiiresti. See põhjustab lihastes suurenenud pinget, mis võib pikas perspektiivis muutuda valulikuks.

Kui füüsiline haigus peaks tegelikult ilmnema, on see tingitud püsiva stressi mõjust immuunsüsteemi. Stress põhjustab esialgu keha suurenenud valmisolekut. See hoiab ära keha väikeste nõrkuste teadliku tajumise.

Kui aga keha ressursse üle kasutatakse, simuleerib stress valesti füüsilist jõudu. Tegelikult pole seda jõudu aga enam olemas. Evolutsioonilisest vaatenurgast on see väga kasulik, sest varem ei tohtinud haavad põhjustada võitlusvõimetust.

Nii oli ellujäämine tagatud. Tänapäeval viib inimese enda pettus aga selleni, et areneva haiguse korral ei tajuta sümptomeid enam õigesti. Haigestunud inimene tunneb seda alles siis, kui haigus ilmneb. Profülaktika või varajane kaitse haiguse kestuse lühendamiseks pole enam võimalik. Seetõttu on tarbetu eskaleerumise vältimiseks oluline ära tunda varased hoiatusmärgid ja võtta tõsiselt isegi banaalseid stressisümptomeid. See teema võib teile ka huvi pakkuda: Stressist tingitud palavik - kas on midagi sellist ?, stressi, kõhulahtisuse ja psüühika tõttu oksendamine

Laste stressi tagajärjed

Lapsed reageerivad stressile sageli erinevalt kui täiskasvanud. Seetõttu ei tohi neid vaadelda kui väikseid täiskasvanuid, vaid neid tuleb eristada. Sõltuvalt lapse vanusest pole stressi mõistmine veel antud.

Lisaks ei saa lapsed alati end piisavalt väljendada. Seetõttu on igasugune käitumise muutus lapse liigse stressi võimalik näitaja. Mida noorem on laps, seda tõenäolisemalt väljendab ta ennast verbaalsel kujul.

Üha pisaravam käitumine või nutt on seega lapse esimesed liigse stressi esimesed märgid. Mida vanemaks laps muutub, seda keerukamaks muutub tema suhtlus pere või sõpradega. Kuna aga laps ei saa oma emotsioone veel korralikult reguleerida, oleneb tema vanusest, võib stress väljenduda igasuguses mõeldavas käitumises.

Siin sõltub see ennekõike lapse iseloomust. Järsk agressiivne käitumine, suurenev eemaldumine pereelust või tegevustest või isegi sobimatu naer eriolukordades võib seega olla lapse stressi väljendus. Enamasti aitab see last tähelepanelikult jälgida.

Päästikud on seetõttu üsna kiiresti leitavad. Kui aga laps juba oskab rääkida, on parim valik avatud suhtlemine. Seetõttu tuleks alati anda vestluspakkumine, kuid vestluse aeg ja vestluspartneri valik tuleks jätta lapsele.