Milline on seos stressi ja ärevuse vahel?
Hirm on tunne, mis viib sageli subjektiivselt kogetud stressini. Iseenesest on ärevus põhitunne, mille eesmärk on kaitsta peatsete ohtude eest. Nii nagu stress, aktiveerib see vereringesüsteemi.
Sellel on aga alati selline iseloom, et mõjutatud inimene tunneb end ohustatuna. Stress seevastu on nähtus, mida tajutakse pigem stressirohkena. Nendest järeldustest järeldub, et püsiv ärevus võib kindlasti stressi tekitada.
Ärevusseisundites ei põhjusta stressi aga välised tegurid, vaid sisemised tegurid. Hirm viib nimelt selleni, et mõtted pöörlevad ainult hirmu vabastamise ümber ja algatatakse vältimiskäitumine. See toob omakorda kaasa stressi, sest argipäev ja harjumuspärased tegevussuunad muutuvad.
Ärevus ja stress hoiavad seetõttu üksteist üleval. Nõiaringi murdmiseks on vaja hirmuga toime tulla. Selle vorm on igal üksikjuhul erinev.
Näiteks kui keegi kardab täpsustavat vestlust, väldib ta hääldamise kartuses kõnesolevat inimest. Väikesed ümbersõidud või kõnele vastamata jätmine võivad seega olla osa vältimiskäitumisest ja põhjustada alateadlikult stressi, kuna rohkem tähelepanu pööratakse ümbrusele või sissetulevale kõnele. Kui aga hirm ületatakse ja vestlus läbi viiakse, lakkab ka stress, kuna pole vaja kõnet vältida.
Selles kontekstis on oluline selgeks teha, et hirmu intensiivsus on väga erinev ja see ei ole nõrkuse märk. Pigem on see mingi vaist, mis peaks kaitsma võimalike ohtude eest. Mõnikord on ohtude hindamine siiski ebaproportsionaalne, nii et need tuleb ümber hinnata.
Mis on seos stressi ja unepuuduse vahel?
Unepuudus ja stress on kaks üksteist otseselt mõjutavat tegurit. Need võivad olla nii üksteise põhjus kui ka tagajärg. Kui eeldada unepuuduse olemasolu, viib puuduv uni keha ebapiisava taastumiseni.
Tagajärjeks on päeva jooksul suurenev ammendatavus, mis väljendub jõudluse üha suurenevas vähenemises. Kui selle tõttu tehakse üha enam vigu, võib tagajärjeks olla asjaomase isiku suurem kriitika. See viib omakorda stressi suurenemiseni, kuna mõjutatud inimene tunneb end suurema surve all.
Nõiaring areneb automaatselt, kuna etteantud töökoormuse täitmiseks tuleb teha lisatööd. Kuna see võtab kauem aega, lüheneb uneaeg sageli veelgi. Kui seevastu nähakse stressi unepuuduse vallandajana, ei lase stress kehal lõõgastuda, et leida magamisviis.
Suurenenud pinge päeva jooksul muudab päeva lõpus igapäevaelust välja lülitamise keerulisemaks. Sel juhul takistab uinumist sageli vaimne amet päeva sisuga. Une kestust lühendab seega pikem aeg, mis kulub uinumiseks. Kui uneaeg väheneb nii tohutult, et öösel taastumist ei toimu, väheneb päevane kasutegur nagu juba kirjeldatud ja see arendab taas unepuudusest ja stressist nõiaringi. Seega on need kaks tegurit iseenesest kaks erinevat probleemi, kuid mõjutavad üksteist tänu oma mõjule päeva-öö rütmile. See võib teile ka huvitav olla: unepuuduse tagajärjed
