Sissejuhatus
Haigused temporomandibulaarne liiges pole haruldased. Saksamaa piires on normaalse funktsiooni häired temporomandibulaarne liiges on lisaks karioossete defektide ilmnemisele üks levinumaid kõrvalekaldeid suuõõne. Põhjalike uuringute kohaselt kannatab temporomandibulaarset liigest üle 10 miljoni kodaniku artroos.
Patsientide arv, kellel on vähem silmatorkav haigus temporomandibulaarne liiges ületab seda arvu kõvasti. Enamikul juhtudel ilmnevad temporomandibulaarse liigese funktsiooni puudujäägid mõjutatud patsiendil väga varajases staadiumis temporomandibulaarse liigese pragunemise, pinge ja valu närimislihastes, peavalu ja kõrvavalu või piirangud avamisel suu. Üldiselt eeldatakse, et sellised temporomandibulaarliigese probleemid on enamasti põhjustatud liigeste pindade valest koormamisest ja mehaanilisest kulumisest kõhr.
Siiski on ka patsiente, kellel tekivad sellised sümptomid põletikuliste või nakkuslike põhjuste tõttu. Vanuse kasvades suureneb selgelt lõualuu haigestumise risk temporomandibulaarliigese selgelt tajutava (ja mõnikord ka kuuldava) klõpsatusega. Lisaks näib temporomandibulaarsete liigesehaiguste tekkes otsustavat rolli ka võimalik geneetiline eelsoodumus või raske füüsiline töö.
Anatoomia
Temporomandibulaarne liiges (lat. Articulation temporo- mandibularis) esindab liikuvat ühendust luu vahel ülemine lõualuu (lad. Maxilla) ja alalõug luu (lad.
Mandibula), kus nn alalõualuu fossa (lat. Fossa mandibularis) satub otsekontakti juhataja Euroopa ülemine lõualuu (Caput mandibulae). Samal ajal kui ülemine lõualuu luu moodustab temporomandibulaarse liigese jäiga osa, alalõug, mis on hädavajalik suu, on vabalt liigutatav ja kinnitatud ühendusse.
Seda luuühendust toetavad arvukad lihased (närimislihased) ja sidemed. Et vältida temporomandibulaarliigese kahe kondise struktuuri üksteise vastu hõõrumist, tuleb juhataja ülemise lõualuu ja alalõualuu lohk on eraldatud liikuva osaga kõhr (liigeseketas). The kõhr ketas jagab temporomandibulaarliigese funktsionaalselt kaheks osaks, ülemiseks ja alumiseks liigesruumiks.
Lükandliigutused viiakse läbi peamiselt liigese ülemise osa piirkonnas (ülemine liigese vahe). Pöörlevad liikumised toimuvad seevastu peamiselt alumises liigesruumis. Närimiseks või rääkimiseks pole aga sugugi piisav ühe neist kahest liigutusest eraldi sooritamine. Nendes protsessides tuleb mõlemad liikumisvahemikud oskuslikult omavahel kombineerida. Sellest asjaolust võib järeldada, et kombineeritud liikumisi (nn pöörde-libisemise liigutusi) saab teha ka temporomandibulaarses liigeses.
