Mis on väljaheite uuring?
Inimese väljaheited annavad oma värvi, massi, kõvaduse ja lõhna kaudu teavet seedetrakti seisundi kohta. Tavaliselt koosnevad väljaheited peamiselt veest, toidujääkidest, bakteritest ja lagunenud limaskestarakkudest. See saab oma värvi lagunenud sapipigmentidest.
Kui väljaheites on nähtavad punased verelisandid, on need tõenäoliselt pärit soolestiku keskosast ja alumises osas, näiteks hemorroidid, polüübid või divertikulid (sooleseina väljaulatuvad osad). Must läikiv väljaheide (tõrvajas väljaheide) tuleneb seedetrakti ülaosa (nt söögitoru, mao) verejooksust. Veres sisalduv hemoglobiin laguneb kokkupuutel maohappega ja muudab seejärel väljaheite mustaks.
Millal tehakse väljaheite uuring?
Väljaheite uuring on alati vajalik, kui seedetrakti piirkonnas esineb pikema aja jooksul ebaselgeid kaebusi nagu kõhuvalu, krambid, kõhulahtisus või kõhukinnisus. Eriti välisreisijärgsete seedehäirete korral võib väljaheiteuuring anda teavet teel tabatud parasiitide, bakterite või viiruste kohta.
Üle 50-aastastel inimestel soovitatakse kolorektaalse vähi varajase avastamise osana väljaheite analüüsi (vere uurimine väljaheites).
Mida tehakse väljaheite analüüsi ajal?
Väljaheidete analüüsiks annab arst patsiendile keeratava korgi külge kinnitatud väikese spaatliga plasttoru. Sellega peab ta võtma kolmest erinevast väljaheite kohast väikesed proovid ja panema need torusse. Seejärel antakse suletud toru arstile, kes saadab selle hindamiseks laborisse.
Fekaalse varjatud vereanalüüs
Immunoloogiline väljaheite test (i-FOBT)
Meditsiinilises diagnostikas on immunoloogiline väljaheidete analüüs asendanud varem kasutusel olnud hemoccult testi. Mõlemad võivad tuvastada väljaheites väikseid verejälgi. Kui tavapärases verevalumitestis kasutatakse biokeemilist värvireaktsiooni, siis immunoloogilises väljaheite testis kasutatakse antikehi.
Immunoloogilise vereanalüüsi eeliseks on see, et see tuvastab polüübid või kasvajad usaldusväärsemalt kui vana hemoccult test. Ja see annab vähem tõenäolisemalt valehäiret kui hemokulti test, mis on positiivne isegi siis, kui patsient on söönud toorest liha, verivorsti või peroksüdaasi sisaldavaid köögivilju (nt lillkapsas ja redis).
Sellised valepositiivsed tulemused võivad tekitada patsiendis suurt muret ja viia tarbetute, stressirohkete järelkontrollideni. Immunoloogiline väljaheite test seevastu ei reageeri nendele toiduainetele, vaid ainult inimverele.
Hemoccult test (Guajaci test)
Vana meetodit varjatud vere tuvastamiseks väljaheites, hemoccult testi, nimetatakse ka guajaaki testiks. See biokeemiline test kasutab spetsiaalset lahust punase vere pigmendi hemoglobiini tuvastamiseks väljaheiteproovist. Erinevalt immunoloogilisest väljaheite testist reageerib see test ka loomaverele ja peroksidaasi sisaldavale toidule (vt eespool).
Kas immunoloogiline väljaheite test või hemoccult test: kui tulemus on positiivne, määrab arst täiendavad testid ja kolonoskoopia. See aitab kindlaks teha peitvere allika (polüübid, käärsoolevähk jne).
M2-PK väljaheite test
Helicobacter väljaheite test
Helicobacter väljaheite test võib tuvastada mao idu Helicobacter pylori vastaseid antikehi. Uuring tehakse gastriidi või kaksteistsõrmiksoole haavandi kahtluse korral – haigused, mida sageli põhjustab bakter. Kui väljaheite test on positiivne, st esineb helikobakteri infektsioon, ravitakse seda ravimitega.
Millised on väljaheite uuringu riskid?
Väljaheite uuringuga ei kaasne riske. Te ise väljaheitega kokku ei puutu, väljaheiteproovi võtmiseks võtate spaatli ja sellega paned väljaheiteproovi prooviklaasi, mis seejärel tihedalt suletakse ja antakse arstile väljaheite analüüsiks.
