Ärritatud soole sündroomi juhised Ärritunud soole sündroom

Ärritatud soole sündroomi juhised

Erijuhised ärritatud soole sündroom on välja töötatud otsuste tegemise toetamiseks tervisseotud asjad. Need on kasulikud juhised raviks. S3 suunised ärritatud soole sündroom muudetakse praegu.

2009. aasta juhendi kohaselt diagnoositakse haigus, kui on täidetud kolm peamist kriteeriumi: Arsti ja patsiendi suhe on ärritatud soole sündroom. See aitab muu hulgas põhjalikult ja tundlikult avastada haiguse patofüsioloogilist mehhanismi, mis võib põhineda erinevate põhjuste keerulisel süsteemil. Lisaks sümptomaatilisele ravile ravimitega on oluline roll toitumisel.

Üldisi soovitusi ei saa siiski anda, kuna igal kliinilisel pildil on erinevad tugevad sümptomid.

  • Sümptomite vahe on üle kolme kuu ja see on seotud soolega
  • Mõjutatud inimene tunneb, et tema elukvaliteet on piiratud ja
  • Teisi haigusi saab suure kindlusega välistada. Keskmiselt mõjutavad naised sagedamini.

Ärritatud soole sündroom põhjustab subjektiivselt raskeid sümptomeid, kuid isegi kroonilistel juhtudel ei põhjusta see käegakatsutavaid füüsilisi kahjustusi.

Kahjuks ei saa ärritunud soole sündroomi otseselt ära hoida, vähemalt mitte vastavalt praegustele teadmistele. Kuid mitte ainult ärritunud soole sündroomi tekkimise osas, vaid ka selleks, et ennetada muid levinumaid haigusi (näiteks arterioskleroos, ülekaalulisus or diabeet 2. tüüpi mellitus), tundub mõistlik pöörata tähelepanu tervislikule ja tasakaalustatud tervisele dieet. See hõlmab ennekõike kiudainerikkaid toite, võimalikult vähe rasva ja ka piisavat vedeliku tarbimist, mis peaks koosnema peamiselt veest või lahjendatud mahlast. Lisaks sport ja erinevad lõõgastus ka koolitustel on positiivne mõju.

kokkuvõte

Ärritatud soole sündroom on väga levinud haigus, kuid see jääb enamiku meditsiiniteaduste jaoks mõistatuseks. Kuigi sümptomid, näiteks kõhulahtisus, kõhukinnisus, kõhukrambid or puhitus, on patsientide puhul vaieldamatud ja mõnikord nii tõsised, et need halvendavad oluliselt nende elukvaliteeti, ei esine koe / elundi patoloogilisi muutusi ega seedetrakt saab tuvastada. Sellest lähtuvalt on ärritunud soole sündroomi diagnoosimine keeruline ja aeganõudev, kuna kõik muud võimalikud orgaaniliste põhjustega haigused tuleb eelnevalt välistada.

See kõik annab ärritunud soole sündroomi ravimiseks väga piiratud võimaluse, mida järelikult ei iseloomusta põhjuste kõrvaldamine ja seeläbi püüdlemine täieliku ravi poole, vaid ainult patsiendi kannatuste vähendamine. Positiivne on aga see, et mõjutatud isikute kaebused aja jooksul sageli vähenevad või isegi kaovad ning ühtegi ärritunud soole sündroomi vormi ei seostata piiratud eeldatava eluea või suurenenud sekundaarsete haiguste, nagu nt. vähk.