DNA sekveneerimise
DNA järjestamisel kasutatakse biokeemilisi meetodeid nukleotiidide järjestuse (DNA alusmolekul suhkru ja fosfaadiga) määramiseks DNA molekulis. Enimkasutatav meetod on Sangeri ahela lõpetamise meetod. Kuna DNA koosneb neljast erinevast alusest, tehakse neli erinevat lähenemist.
Iga lähenemisviis sisaldab sekveneeritavat DNA-d, praimerit (sekveneerimise lähtemolekul), DNA polümeraasi (DNA pikendav ensüüm) ja kõigi nelja vajaliku nukleotiidi segu. Kuid nendes neljas lähenemisviisis modifitseeritakse erinevat alust keemiliselt nii, et seda saab lisada, kuid see ei paku DNA polümeraasi toimepunkti. See viib siis ahela katkestamiseni. Selle meetodi abil saadakse erineva pikkusega DNA fragmendid, mis seejärel eraldatakse keemiliselt nn geelelektroforeesiga vastavalt nende pikkusele. Saadud sorteerimise saab teisendada järjestatud DNA sektsiooni nukleotiidide järjestuseks, märgistades iga aluse erineva fluorestsentsvärviga.
DNA hübriidimine
DNA hübridisatsioon on molekulaarne geneetiline meetod, mida kasutatakse kahe erineva päritoluga DNA üksiku ahela sarnasuse tõestamiseks. See meetod kasutab asjaolu, et DNA topeltahel koosneb alati kahest üksteist täiendavast üksikahelast. Mida sarnasemad on mõlemad üksikud ahelad üksteisega, seda rohkem aluseid moodustab vastupidise alusega kindla ühenduse (vesiniksidemed) või moodustub rohkem aluspaare.
Kahe erineva aluse järjestusega DNA ahela sektsioonide vahel ei teki aluspaare. Ühendite suhtelise arvu saab nüüd määrata, määrates sulamistemperatuuri, mille juures äsja moodustatud DNA kaksikahel eraldatakse. Mida kõrgem sulamistemperatuur, seda rohkem üksteist täiendavaid aluseid on moodustanud vesiniksidemed ja seda sarnasemad on kaks üksikut ahelat. Seda meetodit saab kasutada ka konkreetse alusjärjestuse tuvastamiseks DNA segus. Selleks võib kunstlikult moodustatud DNA fragmente märgistada (fluorestseeruva) värviga. Need tähistavad seejärel vastavat alusjärjestust ja saavad selle seeläbi nähtavaks muuta.
Kõik selle sarja artiklid:
