Tuleb eristada diagnoosi, mis tunneb ära düskalkulia osalise jõudlusnõrkusena RHK 10 tähenduses ja muude matemaatilise valdkonna probleemide, näiteks ebapiisavast õpetamisest tingitud koolioskuste kombineeritud häirete või aritmeetiliste raskuste tõttu. Meeldib düsleksia, düskalkulia on klassifitseeritud ICD 10-sse (rahvusvaheline haiguste ja sellega seotud statistiline klassifikatsioon) Tervis Problems, 10. revision) kui ühte nn piiritletud arenguhäireid. Probleem düskalkulia peitub pigem selles, et probleemi ei saa seletada ei intelligentsuse puudumise ega kohatu õpetamisega.
Seega tekib raskusi välimuse eristamiseks üldistest probleemidest õppimine arvutada. ICD 10 kohaselt tuleb düskalkuliast eristada järgmisi arvutusprobleemide vorme:
- Düskalkulia ebapiisava õpetamise või puuduse tagajärjel (= füüsilise ja emotsionaalse tähelepanu puudumine).
- Juba omandatud aritmeetiliste võimete kaotus ajukahjustuse tõttu (= “omandatud” aritmeetiline nõrkus)
- Düskalkulia intelligentsuse puudumise tõttu (IQ <70)
- Orgaaniliste haiguste, psüühikahäirete või puude (nt sensoorne häire) tagajärjel tekkinud düskalkulia (= “sekundaarne” düskalkulia).
Diagnostikaks on saadaval standardiseeritud testiprotseduurid, mis aga sarnaselt klassikatsetele eristavad ainult õigeid ja valesid ega analüüsi vigu kui selliseid. Kõik ei saa standardseid teste teha.
Kuna aga ei taheta last sildistada „aritmeetikas nõrgaks” või „aritmeetikas nõrgaks”, vaid tahetakse pigem probleemidega tegeleda, on vajalik sisukas analüüs. Seda saab teha ainult kvalitatiivse veaanalüüsi ja arvutustehnika kvalitatiivse hindamise abil. Põhimõtteliselt nõuab see, et õpilane mõtleks probleemide lahendamisel valjusti, st annaks teavet oma arvutusmeetodite kohta.
Ainult nii saab määrata subjektiivseid (= valesid, ebamugavaid) algoritme ja analüüsida valesid lahendusteid. Subjektiivseid algoritme saab eriti muljetavaldavalt määrata ka siis, kui subjektil palutakse probleem materjalide abil lahendada (õppimine materjalid). Näiteks tegutsedes on võimalik ära tunda, kas arvutusi tehakse või loetakse jne.
Lisaks tuleb ravi ajal pidevalt diagnoosida pidevalt. Oluline on analüüsida vigu ja seada kahtluse alla lapse mõttestruktuurid. Räägitakse niinimetatud progressioonidiagnostikast, mis võimaldab määrata teraapia jaoks õiged prioriteedid ja üksteisele tugineda - samm-sammult.
Reeglina ei vastuta a õppimine raskused. Sel põhjusel tuleks diagnoosi osana alati esitada küsimusi kodu ja kooli kohta. Nii koolil kui ka kodus on võimalus lapsi jälgida, mis võimaldab raskuste märke juba varakult jälgida ja nendega tegeleda. Varasel avastamisel on kõigis probleemides suur roll. Mida varem probleemid ära tuntakse ja analüüsitakse, seda kiiremini saab abi sisuka teraapia mõttes
