Patogenees (haiguse areng)
Diabeetiline nefropaatia on sekundaarne haigus diabeet suhkruhaigus (diabeet). Puudulikult kontrollitud tõttu veri glükoos ainevahetuse korral areneb kliiniline pilt paljude aastate jooksul (keskmiselt 15–30 aastat) ja ligikaudu 20–30% kõigist diabeet elu jooksul arendada.
Täpne patofüsioloogia diabeetiline nefropaatia pole veel täielikult aru saadud. Siiski arvatakse, et hüperglükeemiline metaboolne seisund ja hemodünaamiliste muutuste kombinatsioon neerudes veri vool (glomerulaarne hüpertensioon/kõrge vererõhk), struktuursed muutused glomerulites (neerukered) tänu Hüperglükeemiaja mitmesugused interaktsioonid vahel hormoonid nagu angiotensiin II ja endoteliin viima enneaegsele neerupuudulikkus. Diabeetiline nefropaatia avaldub esialgu glomerulaarse basaalmembraani paksenemisena. Pärast pikaajalist kahjustust tekib seejärel glomeruloskleroos (glomerulaarne skleroos; glomerulite (neerukehade) armistumine kui neerukoe kadumisega seotud haiguse viimane etapp).
Etioloogia (põhjused)
Biograafilised põhjused
- Geneetiline koormus vanematelt, vanavanematelt.
Käitumuslikud põhjused
- Toitumine
- Suure valgusisaldusega dieet
- Stimulantide tarbimine
- Tubakas (suitsetamine)
Haigusega seotud põhjused
- Düslipideemia (lipiidide ainevahetuse häired).
- Hüpertensioon (kõrge vererõhk)
- Pikaajaline diabeet suhkruhaigus (diabeet).
Laboratoorsed diagnoosid - laboriparameetrid, mida peetakse sõltumatuteks riskitegurid.
- HbA1c (kõrgendatud)
- Mikroalbuminuuria (väikestes kogustes albumiini (20 kuni 200 mg / l või 30 kuni 300 mg päevas) eritumine uriiniga) - albuminuuria tekke riskifaktoriteks olid meessugu ja kusihappe taseme tõus (hüperurikeemia) 2. tüüpi patsientidel suhkurtõbi
