Diagnoos
Isegi ajal rasedus, diagnoos karpaalkanali sündroom on jagatud mitmeks etapiks. Arsti ja patsiendi konsultatsiooni ajal (anamnees) võib tajutud sümptomite kirjeldus anda esialgse näite karpaalkanali sündroom. Seejärel saab seda kahtlustatavat diagnoosi tõendada täiendavate meetmetega.
Orienteerumise ajal füüsiline läbivaatus, tuleb mõlemat kätt võrdluses uurida. Selles etapis pöörab arst erilist tähelepanu nähtavatele kõrvalekalletele nagu punetus, turse, verevalumid ja / või vigastused. Seejärel saab erinevate katseprotseduuride abil kontrollida käe ja sõrmede liikuvust ning nende tundlikkust.
Lisaks on erinevad provokatsioonitestid osa tavalisest diagnoosist karpaalkanali sündroom, isegi ajal rasedus. Nendes testides püüab arst provotseerida valu tüüpiline karpaalkanali sündroomi olemasolule. Näiteks koputab ta karpaalkanalit, et kontrollida, kas see on ärritunud mediaannärv.
Lisaks pikaajaline tugev paindumine ranne võib viia valu karpaalsündroomile tüüpiline. Elektrofüsioloogilist uuringut saab teha ka ajal rasedus ilma kõhkluseta. See meetod aitab kinnitada diagnoosi “karpaalkanali sündroom” ja hinnata haiguse ulatust.
Selle uuringu ajal on närvi juhtivuse kiirus, st aeg, mis on vajalik mediaannärv määratletud stiimuli edastamiseks mõõdetakse. Närvi juhtivuskiiruse vähenemine on tüüpiline väljendunud karpaalkanali sündroomi esinemisele. Mõnel juhul võivad osutuda vajalikuks ka täiendavad pildistamisprotseduurid.
Raseduse ajal tuleks võimaluse korral vältida röntgenograafia, arvuti- ja magnetresonantstomograafia ettevalmistamist. Sel põhjusel on ultraheli raseduse ajal tehtud uuring võib aidata diagnoosi „karpaalkanali sündroom“ kinnitada. Lisaks on nnelektromüograafia”(Lühidalt: EMG), kuna pöidla palli piirkonnas närvi poolt tarnitava elektrilise aktiivsuse mõõtmine lihastes on oluline meetod karpaalkanali sündroomi diagnoosimine. Seda uurimismeetodit saab vajadusel läbi viia ka raseduse ajal.
