Diagnostika | Sakraalne murd

Diagnostika

Sakraali diagnoos luumurd sisaldab täielikku anamneesi, mis annab teavet vigastusmehhanismi ja olemasolevate sümptomite kohta. See teave on õige diagnoosi saamiseks sageli piisav. Vaatamata sellele tehakse nii kliiniline läbivaatus kui ka röntgen diagnoosi kinnitamiseks tuleb alati läbi viia vaagna kahes tasapinnas (vaagna ülevaade ja vaagna kaldus röntgenikiirgus).

Lisaks saab CT-d (kompuutertomograafiat) teha ka selle paremaks lokaliseerimiseks luumurd ja avastada kaasnevad vigastused. Kliinilise läbivaatuse käigus on eriti oluline pöörata tähelepanu võimalikele motoorsetele või sensoorsetele defitsiitidele, samuti vaskulaarse seisundi määramisele (jalgade ja jalgade impulsside palpatsioon!). Nii saab varakult tuvastada võimalikud veresoonte ja närvide vigastused ning vältida tõsiseid tagajärgi.

Ravi

Nihestamata, st nihestamata sakraal luumurd saab enamasti ravida konservatiivselt, st ilma operatsioonita. Sellisel juhul hoitakse voodirežiimi esialgu 3-4 nädalat, millele järgneb kehakaalu järkjärguline tõus koos kargud.

Sekundaarsete nihestuste (fraktsioonide libisemise) vältimiseks tuleks regulaarselt teha järelkontrolli. Kirurgiline stabiliseerimine tuleb alati läbi viia raskete luumurdude (st vaskulaarsete või närvikahjustustega), ebastabiilse või nihestunud luumurdude korral. ristluu. Kirurgiline stabiliseerimine saavutatakse tavaliselt plaadi osteosünteesi või kruvikinnituse abil.

Ristluumurrud taastatakse kirurgiliselt ainult nihestatud või ebastabiilse murdude korral, samas kui lihtsaid ja nihestamata murdusid saab ravida konservatiivselt (mitteoperatiivselt). Kirurgiliseks raviks on saadaval erinevad osteosünteesid. Nende hulka kuuluvad stabiilse nurga implantaadid, plaatide ja kruvidega osteosünteesid.

Olenevalt luumurdest tuleb operatsiooni ajal lülisamba või vaagna alaosa ravida ka osteosünteesimaterjaliga. Eriti oluline on tagumise vaagnapõhja stabiliseerumine, mis võimaldab varajast mobilisatsiooni ja funktsionaalsust. Lisaks tuleks vajadusel läbi viia kirurgiline dekompressioon, st närvi- ja veresoonte struktuuride leevendamine.

Füsioteraapial on roll sakraalsete luumurdude konservatiivsel ja kirurgilisel ravimisel. Füsioteraapia tagab patsientide liikuvuse kontrollitud tingimustes vaatamata immobiliseerimisele ja kaitsele. Füsioterapeutide abiga õpivad patsiendid ka selle kasutamist kargud õigesti, et paljastada ristluu alguses ainult osalisele koormusele. Lisaks treenib füsioterapeut lihaseid, kuna puusade ja jalgade lihasaparaat on voodirežiimi ja puhkuse tõttu sageli märkimisväärselt taandunud.