Algselt nimetati seda dieetideks meetmed ravida ja hooldada tervis, täna hõlmab see mõiste ka inimeste nõuandeid või hoolt nende suhtes dieet, mille abil tuleb ravida teatud haigusi.
Mis on dieetika?
Dieteetika mõiste hõlmab kõiki toitumisalaseid ravimeid meetmed haiguste ennetamiseks või raviks. Dieteetika mõiste hõlmab kõiki toitumisalaseid ravimeid meetmed haiguste ennetamise või ravimise eesmärk. Selles kontekstis tegeleb dieteetika peamiselt õigega dieet erinevate haiguste, näiteks anoreksia, diabeet mellitus või ülekaalulisus, aga ka toitumisega erilistes elusituatsioonides, näiteks ajal rasedus. Dieteetika mõiste võib viidata Hippokratese traditsioonile, kus lisaks tervislikele dieet, oli vajalik regulaarne elu või piisav füüsiline aktiivsus. Rooma keisriperioodil võttis Galenus selle lähenemise uuesti kasutusele. Seda tehes võttis ta kokku kuus eriti olulist asja:
- Meele ergutamine
- Eritused ja sekretsioonid
- Uni ja ärkvelolek
- Puhka ja tööta
- Toit ja jook
- Õhk ja valgus
Ravi ja teraapiad
Ka renessansi ajal ilmus palju tervisliku eluviisiga tegelevaid juhendeid. Seejärel koges see õpetus 19. sajandi alguses veel ühte kõrgpunkti, kus näiteks Christoph Wilhelm Hufeland või Bernhard Christoph Faust tegelesid intensiivselt toitumisküsimustega. 20. sajandil tekkisid täiesti uued mõisted, näiteks Maximillian Oskar Bircher-Benneri Bircher-Benneri dieet või Werner Kollathi täistoidusedieet. Erinevad haigused nõuavad spetsiaalse toitumiskava järgimist. Sõltuvalt haigusest panevad dieediarstid või dietoloogid kokku spetsiaalse dieedieedi, mis on täpselt kohandatud patsiendi vajadustele. Eesmärk dieetika või toitumisteraapia on muuta söömiskäitumist. Koostisosad võib kas ära jätta või suurendada nende tarbimist. Näiteks on sageli vajalik suurem puu- ja köögiviljade tarbimine, samas kui allergia korral ei pruugi teatud toidud sisalduda. Toitumisterapeut tegeleb patsientide ja nende haigustega individuaalselt ning võtab arvesse nii toitumiskäitumist kui ka nende isiklikku olukorda. Selles kontekstis rakendatakse dietoloogiat järgmiste haiguste korral:
- Seedetrakti haigused
- Alatoitumine
- Reumaatika
- Podagra
- Maksa- ja neeruhaigused
- Toidutalumatus ja allergiad
- osteoporoos
- Hüpertensioon
- Düslipideemia
- 2. tüüpi suhkurtõbi
- Toitumishäired nagu buliimia või anoreksia
- Ala- või ülekaal
Näiteks kõrgenenud inimeste all kannatavad inimesed hüpertensioon suudavad nende alla lasta veri surve poolt kehakaalu. Juhul kui podagra haiguse korral võib aidata madala puriinisisaldusega dieet, samas kui suurem kiudainete tarbimine vähendab riski koolon vähk. Eriline dieet on soovitatav ka ajal rasedus või imetamine, ja sama kehtib ka sportlaste või eakate kohta. Haiguste ennetamiseks või ravimiseks saavad patsiendid selles osas valida paljude toitumisalaste õpetuste vahel:
- Täistoidudieet (eelistab peamiselt töötlemata ja värsket toitu).
- Vegetarianism (tarbitakse ainult taimset ja elusloomadelt saadud toitu).
- Veganlus (loobub kõigist loomset päritolu toitudest).
- Toortoit (tarbitakse peamiselt kuumutamata ja värskeid toite).
- Makrobiotikumid (elustiil, mis peaks viima pika ja tervisliku eluni).
- Toiduainete eraldamise dieet (eelistatud on süsivesikute ja valgutoidud).
- Hiina dieetika (siin kvalifitseerite toitu temperatuurikäitumise ja maitsete järgi).
- Ayurveda (spetsiaalsed toitumissoovitused üksikutele došatüüpidele).
Diagnoos ja uurimismeetodid
Dieet- või toitumisalased ravi pakutakse kas ambulatoorse või statsionaarsena. Seega on olemas spetsiaalsed tavad, kus vastavad eksperdid tegutsevad, kuid seda kasutatakse ka haiglates ravimeetmena. Toitumisravi algab alati kliendi omast haiguslugu, kusjuures siin eristatakse kognitiivset nõustamist ja kliendikeskset lähenemist. Kognitiivset lähenemist peeti valikuliseks lähenemiseks väga pikka aega. Viimane eeldas, et piisab patsientide koolitamisest selle võimalike negatiivsete tagajärgede kohta alatoitumine teadlikkuse tõstmiseks tervislikuma eluviisi kohta. Selles kontekstis edastati sisu peamiselt loengu vormis, kuid afektiivsele ja sensomotoorsele tasemele pöörati vähe tähelepanu. Lõpuks toimus aga üleminek nn kliendikesksele nõustamisele, kus terapeut keskendub samuti peamiselt patsiendi soovidele. Siin keskendutakse lisaks nõustamisele ka praktilistele harjutustele, mis tähendab, et klientidel on ka võimalus näiteks toitu kaaluda või menüüsid valmistada. Ettenähtud lahendust pole, kuid patsient võtab vestluse põhiosa ise. Samuti on oluline võtta patsiendi toitumisajalugu, mis peegeldab tema toitumisharjumusi. Nii on võimalik probleem või eesmärk täpselt sõnastada. Terapeudi abiga pakuti välja erinevaid lahendused saab siis välja töötada, kuid patsient peab lõpuks otsustama tee üle. Nii ei lükata klienti ühes suunas, vaid tema muredele saab reageerida individuaalselt. Vastavate dieetide eesmärk on haiguse ravimine või haiguse alguse edasilükkamine. Eriti krooniliste haiguste korral võib tervislik toitumine toetada keha enesetervendavat jõudu. Absoluutselt on vaja spetsiaalseid dieete haiguste jaoks, mida dieet võib mõjutada, sealhulgas näiteks kõrgendatud dieet kolesterooli or diabeet.
