Elundisiirdamine on a siirdamine elund võõraks organismiks. See keeruline protseduur toimub siis, kui patsiendi enda organid haiguse või õnnetuse tõttu ebaõnnestuvad. Suurim risk pärast siirdamine on võõra koe tagasilükkamine, mis võib vajada transplantaadi eemaldamist.
Mis on elundisiirdamine?
Elundisiirdamine on a siirdamine elund võõraks organismiks. See keeruline protseduur toimub siis, kui patsiendi enda organid rikuvad haiguse või õnnetuse tõttu. Kõrval elundi siirdamine, tähendavad arstid terve elundi kirurgilist siirdamist organismi, kus vastav organ on vigastuse tõttu ravimatu või kahjustamatult parandamatu. Neerud, maks, kopsud ja südamed siirdatakse eriti sageli, kuna patsiendi elu on tõsiselt ohustatud, kui mõni neist elutähtsatest organitest ebaõnnestub. Elundisiirdamise saamiseks peavad olema täidetud teatud nõuded. Lisaks on vaja vastava doonori ühilduvust, et elund ei jääks kohe pärast protseduuri hülgamiseks ja see tuleks uuesti eemaldada. Sel põhjusel kasutatakse võimaluse korral doonoritena patsiendi sugulasi. Vastasel juhul võetakse doonorelundid sageli ühilduvatelt surnud isikutelt, kellelt või kelle sugulastelt on saadud asjakohane nõusoleku deklaratsioon.
Funktsioon, mõju ja eesmärgid
Elundi siirdamine arvestatakse juhul, kui patsiendil on parandamatu haigus või elutähtsa organi võrdne vigastus. Kui patsiendi elu on vastavalt ohustatud ning paranemis- või tervenemisvõimalusi pole, pannakse kõnealune isik doonororgani ootejärjekorda. Mida lootusetum ja ajakriitilisem on patsiendi olukord, seda kõrgemale ta ootejärjekorda pannakse. Teatud tingimustel on võimalik nn elusdoonorlus. Seda juhul, kui tegemist on elundite või organite osadega, mida doonor suudab elusalt toimetada, ilma et ta saaks talle suurt kahju tekitada tervis. Neerud või nende osad maksnäiteks annetatakse sageli sel viisil. Muud elundid, näiteks süda, mida ei saa elusalt inimeselt eemaldada, annetab hiljuti lahkunu. Nad on elundidoonorikaardi või muu nõusoleku deklaratsiooni kaudu eelnevalt kokku leppinud, et elundeid võib kasutada ka pärast nende surma, kui need sobivad abivajavale patsiendile. Kui kõik nõuded on täidetud ning doonor ja retsipient sobivad (see määratakse kindlaks veri ja koekatsetused), eemaldatakse elund surnult ja siirdatakse patsiendi kehasse nii kiiresti kui võimalik. Pärast operatsiooni tegemist tuleb hoolikalt jälgida, et organism aktsepteerib võõrast organit ja aktsepteerib seda enda omana. Selles kriitilises faasis pidev meditsiiniline järelevalve on vajalik. Eesmärk elundi siirdamine on patsiendi taastamine tervis et ta saaks viima suures osas normaalne elu. Täna siirdatavate elundite hulgas on ka peensoolde või kõhunääre, lisaks tavalistele neerudele, maksadele ja südametele. Kude võib siirdada ka näiteks luuüdi rakke või silma sarvkest.
Riskid ja ohud
Suurim risk elundisiirdamise korral on võõra organi äratõukereaktsioon. Põhimõtteliselt reageerib keha talle võõra elundi siirdamisele iga kord. Selle põhjuseks on koerakkude erinev pinnaehitus, mida organism tajub võõrkehadena. Selle tagajärjel üritab ta tundmatut elundit tagasi lükata. Halvimal juhul võivad need looduslikud reaktsioonid olla viima doonororgani surmani, nii et see lakkab töötamast ja tuleb lõpuks eemaldada. See protsess võib toimuda ägedalt kohe pärast operatsiooni või krooniliselt edasisel kursusel. Selle vältimiseks manustatakse patsiendile ravimid mis peaksid pidurdama tagasilükkamisreaktsioon. Samal ajal nõrgendavad need aga ka immuunsüsteemi, mis põhjustab suurenenud vastuvõtlikkust infektsioonidele. Patsienti tuleb sel ajal hoolikalt jälgida, et oleks võimalik reaktsioone võimalikult kiiresti avastada. Hülgamisreaktsioonide raskus sõltub konkreetsest organismist. Üldiselt on tagasilükkamise oht statistiliselt suurem kops, maksja süda siirdamine kui teiste elundite ja kudede jaoks.
