Geneetiline sõrmejälgede võtmine põhineb sellel, et DNA teatud piirkonnad erinevad igal inimesel (välja arvatud identsete kaksikute puhul) ja on seetõttu eksimatud. Nende määramiseks on väikseimad geneetilise materjali kogused (põhimõtteliselt juba üks rakk), mida võib leida nt juuksed, sülg, sperma or veri, on piisavad.
Inimese tuvastamiseks võrreldakse temalt saadud geneetilist materjali automaatselt andmebaasis (praegu Saksamaal umbes 400,000 12 andmekirjet) salvestatud materjaliga. Siiski on valepositiivse või valenegatiivse sobitamise oht väga väike (st kellelgi öeldakse valesti, et tal on DNA, mis vastab olemasolevale proovile, või valim jäetakse kõrvale kui identne, kuigi selle muster on andmebaasis). Seda seetõttu, et alles 16.-XNUMX geen võrreldakse lookusi, mitte tervet DNA-d, mille tulemuseks on ainult vaste statistiline tõenäosus.
Geneetiline sõrmejälg võimaldab tuvastada identiteeti, kuid mitte täiendavaid väiteid, näiteks soo, nahk värvi- või pärilikud haigused, kuna need on salvestatud teistesse nn kodeerivatesse DNA sektsioonidesse (st geneetilise teabega). Saksamaal kasutatakse seda ühelt poolt kuritegude lahendamiseks (sarnaselt “klassikalisele” sõrmejäljele) ja teiselt poolt isaduse probleemide selgitamiseks.
Arutelupunktid
Geenianalüüsides saadud teave on tundlik teave, mis võib lubada teha järeldusi haiguste või geneetiliste defektide kohta. Seega on oht, et seda teavet saab kasutada loata või kasutada selle esitaja vastu. Näiteks võiksid tööandjad määratleda töölevõtmise kriteeriumidena geneetilise teabe või tervis kindlustusandjad võiksid suurendada oma kindlustusmakseid kahjustatud isikute kahjuks.
Eetilised aspektid on olnud ka geeniuuringute tulekust alates intensiivse arutelu objektiks. Debatt implantatsioonieelse geneetilise diagnoosi üle illustreerib seda, nagu ka näiteks küsimus, millised tagajärjed on üha keerukamad sünnieelne diagnostika vanematele, lastele ja lõpuks ka ühiskonnale. Kas vanematel, kes teadlikult sünnitavad geneetilise defektiga lapse, on edaspidi surve oma tegevust õigustada (või teevad nad seda juba praegu?). Mida tähendab see meie minapildi ja meie käitumise suhtes puude ja haiguste suhtes? Kas meie tervishoiusüsteem katab tulevikus puudega seotud järelmeetmete kulud ainult piiratud ulatuses või üldse mitte?
Need küsimused on vaid mõned tohutust hulgast, millega nii üksikisikud kui ka ühiskond peavad juba täna tegelema ning mis näitavad, et see, mis on võimalik, vajalik, soovitav ja eetiliselt õigustatud, pole alati identsed.
