Sissejuhatus
Kõrvalekalded rongi tavalisest asendist ülemine lõualuu hambad seoses alalõug hambad nimetatakse hammastik anomaaliad või hambaproteeside anomaaliad. Nende maloklusioonide omadused võivad olla väga erinevad. Põhjused võivad olla ka erinevad. Pärilikkus, halvad harjumused, enneaegne hammaste kaotus, vigastused või tänapäeval väga harva rahhiit on võimalikud. Selle artikli eesmärk on anda ülevaade anomaaliate erinevatest moodustistest, nende põhjustest ja ravimeetoditest.
Normaalne hammustus
Üldiselt on ülemine lõualuu eesmises piirkonnas seista veidi alumiste hammaste kohal ja ees koera koerte juurde. Tagumises piirkonnas seisavad hambad üksteise peal, kui suu on suletud (normaalne oklusioon). Igal hambal on 2 antagonisti, st see puutub kokku 2 hambaga vastassuunas.
Esihambad seisavad nii, et hambaserv on üksteise otsas. Selle põhjus hammastik anomaalia võib olla pärilik või alumiste lõikehammaste nihkumine keel. Seda väärarengut saab parandada fikseeritud või eemaldatavate ortodontiliste meetmetega.
Siin ei puutu hambad omavahel kokku. Avatud hambumus esineb tavaliselt eesmises piirkonnas, harvemini tagumises piirkonnas. Kui see pole mitte ainult hammaste väärareng, vaid ka kogu näo deformatsioon kolju, nimetatakse anomaaliat tõeliseks avatud hammustuseks.
Riikatis võib olla põhjus. Ortodontiline ravi on keeruline ja seda tuleb vajadusel täiendada kirurgiliste meetmetega. “Vale avatud hammustuse” korral on peamised põhjused halvad lapsepõlv harjumusi, näiteks pöidla pikk imemine või luti kasutamine.
Avatud hambumus ahvatleb last hingama suu. Samuti võib häirida kõnet. Teraapiat teeb ortodont.
Ülemised esihambad on alumiste hammaste ees liiga madalad. Nad on väga järsud ja veidi sissepoole suunatud, mõnikord võivad nad isegi jõuda igemed. Need hammastik anomaaliad võivad olla pärilikud või alumiste esihammaste varajase kaotuse tõttu. Teraapia seisneb kogu hambaravi tõstmises ortodondi poolt.
