Homöopaatia on alternatiivmeditsiini ravimeetod, mille põhijooned avaldas saksa arst ja kirjanik Samuel Hahnemann juba 1796. aastal.
Mis on homöopaatia?
Homöopaatia on alternatiivmeditsiini ravimeetod, mille põhijooned avaldas saksa arst ja kirjanik Samuel Hahnemann juba 1796. aastal. Alus homöopaatia on Hahnemanni eeldus, et sarnaseid asju ravivad sarnased asjad, mille all ta mõtles, et tõhus ravim põhjustab tervetel inimestel sarnaseid sümptomeid kui haigus, mida ta on võimeline ravima. Sellele teadvustamisele oli eelnenud arvukalt enesekatseid ja teiste katsetusi. Homöopaatia teine oluline põhimõte on potentseerimine ehk ravimite peenem lahjendamine, mis Hahnemanni sõnul mitte ainult ei aita vähendada kõrvaltoimeid, vaid võimaldab toimeainete jõul tõepoolest avalduda. Homöopaatia on tänapäevani populaarne alternatiivmeditsiini ravimeetod ja seda kasutatakse paljude haigussümptomite vastu.
Funktsioon, mõju ja eesmärgid
Homöopaatiaga ravitavate haiguste loetelu on väga pikk. Kas aneemia, kurnatus, vaimsed häired, põiepõletik or hemorroidid: Vaevalt on vaevusi, mille puhul homöopaatial poleks vastumürki. Homöopaatiat kasutatakse ka positiivsete käitumismuutuste valdkonnas, näiteks see toetab suitsetamine lõpetamine või kaalulangus. Reeglina on ühe ja sama vaevuse vastu soovitatav kasutada isegi mitu homöopaatilist preparaati. Seda seetõttu, et vastavalt homöopaatia reeglitele on vaja leida täpne ravim, mis sõltub mitte ainult konkreetsest haigusest, vaid ka patsiendi põhiseadusest ja temperamendist. Kokku on homöopaatias üle 250 üksiku mineraalse, loomse või taimse päritoluga toimeaine, mida kasutatakse erinevates tugevustes sõltuvalt kasutusvaldkonnast. Homöopaatias eristatakse põhiliselt madalat (D 6 - D 12), keskmist (D 13 - D 30) ja kõrget (üle D 30) potentsi. Selgituseks: vastav number tähendab vastava lahjendusastme nullide arvu. Tugevuse D6 korral lahjendatakse toimeaine vahekorras 1: 1,000,000 XNUMX XNUMX. Madalat tugevust kasutatakse homöopaatias peamiselt selgelt füüsiliste kaebuste korral. Kui abinõud avaldavad mõju füüsilisele ja vaimsele tasandile, soovitatakse homöopaatia reeglite kohaselt keskmist tugevust. Puhtalt efekti saavutamiseks kasutab homöopaatia kõrgeid potentse, mille õige valimine ja rakendamine nõuab palju taktitunnet. Sõltuvalt sellest, kas see on äge või krooniline seisund, muutub ka kasutamise sagedus, mille võimalik vahemik võib ulatuda üks kord tunnis kuni üks kord päevas. Homöopaatia valdkonnas kasutatavaid preparaate võetakse pallidena (väikesed pallid), tabletid, tilgad või nahaalused süstid (süstimine nahk). Homöopaatia põhimõtete kohase välise ravi jaoks on ravimid saadaval ka salvi kujul. Need, kes pole kindlad, milline ravim on millises vormis ja tugevuses parim, peaksid kindlasti küsima asjatundjalt, kuna homöopaatiaga ravimine pole nii lihtne.
Kõrvaltoimed ja ohud
Homöopaatia korral pole tõsiseid kõrvaltoimeid oodata. Erandiks on nn esimene süvenemine, haiguse sümptomite lühiajaline tugevnemine, mida aga homöopaatias soovitakse, sest see näitab tervenemisprotsessi algust. Siiski ei ole soovitatav võtta ainult veidi lahjendatud ema tinktuurid (kuni tugevuseni D 4), mis ei kuulu enam homöopaatia alla kitsamas tähenduses, kuna toimeained on endiselt keemiliselt tuvastatavad. Ravimi ravimvorm homöopaatilised ravimid võib sisaldada ka ohtu, mis peaks olema teada: Tilgadena sisaldavad preparaadid tavaliselt alkohol, nii ei tohiks seda võtta lapsed ega alkohoolikud. Homöopaatia peamine oht seisneb selle piirangute õigeaegses äratundmises. Igaüks, kes proovib ravida ägedaid eluohtlikke haigusi, näiteks a insult or süda rünnak homöopaatiaga võib seega kaotada väärtuslikku aega. Ka raskete infektsioonide või haiguste korral, millega kaasneb väga kõrge palavik, ei tohiks julgeda homöopaatiaga eksperimenteerida, vaid peaks minema arsti kätte. Sama kehtib kõigi ebaselgete kaebuste kohta, mis kestavad pikka aega ega parane märgatavalt isegi homöopaatia korral.
