Sissejuhatus
Jalgade magnetresonantstomograafia (MRI) on teatud tüüpi pildistamine, mis ei vaja röntgenikiirgust ja võib olla kasulik, kui leiud on ebaselged. Selle protseduuri korral ergastatakse kehas vesiniku molekule (prootoneid), mis seejärel väljastavad signaali, mis mõõdetakse ja muudetakse piltideks. Kui näiteks a luumurd ei saa kindlalt välistada või kui tuleb kindlaks teha luumurru vanus, on valitud meetodiks MRI.
Jala sidemeid ja lihaseid saab MRI abil hästi visualiseerida ainult siis, kui a rebenenud sideme kahtlustatakse. Lisaks tehakse operatsiooni kavandamiseks sageli MRI. Siiski on olukordi, kus MRI-d ei saa teha, nt kui patsient kannab a südamestimulaator.
Jala MRT on vajalik, kui a luumurd ei saa usaldusväärselt välistada röntgenpildil või kompuutertomograafias (CT) või kui leiud on ebaselged. Veelgi enam, vanus a luumurd saab hinnata MRT abil. Kuna eriti pehmeid kudesid ehk sidemeid ja lihaseid saab MRT-s hästi kujutada, sobib see meetod hästi sideme rebenemise võimaluse välistamiseks ja sidemete murdumisel osalemise välistamiseks. Kroonilist lihasepõletikku saab hästi kujutada ka jala MRI-s.
Näidustused
Jala magnetresonantstomograafia on vajalik, kui luumurdu ei saa usaldusväärselt välistada Röntgen või CT või kui leiud on ebaselged. Lisaks saab MRI-d kasutada luumurru vanuse hindamiseks. Kuna eriti pehmeid kudesid ehk sidemeid ja lihaseid saab MRT-s hästi kujutada, sobib see meetod hästi rebenenud sideme või sidemete osalemine luumurrus.
Kroonilist lihasepõletikku saab hästi kujutada ka jala MRI-s. Enne uuringut toimub informatiivne arutelu uuringu läbiviiva arstiga, kus ta selgitab patsiendile uuringu käiku ja veendub, et MRI on kliinilise pildi uurimiseks sobiv meetod. Ta küsib ka eksami võimalike riskide kohta, näiteks a südamestimulaator, metallkillud kehas või kohlea implantaat.
Enne jala magnetresonantstomograafiat otsustab radioloog, kas kontrastainet on konkreetse probleemi jaoks vaja, ja kui on, siis annab selle kohta teavet. Järgmiseks peab patsient eemaldama ehted ja metallesemed (prillid, juuksed klambrid, pandlaga vööd või metallist alusjuhtmetega rinnahoidjad). Mõnikord antakse patsiendile patsiendi särk selga panna, ehkki pole haruldane, kui patsiendil lubatakse riideid seljas hoida, kui need ei mõjuta uuringu kvaliteeti ja pole ohtu, et see võiks teda meelitada. magnet.
Seejärel lamab patsient jalgadega toru suunas lauale. Jalg on paigutatud nii, et patsient saab valetades võimalikult liikumatult ja mugavalt lamada, moonutamata pilte. Samuti pannakse kõrvakaitse.
Kasutada saab spetsiaalset mähist, metallist rullidega kasti, mis parandab salvestuse kvaliteeti, mis asetatakse üle jala. Kui jala MRI-s kasutatakse kontrastainet, asetatakse enne uuringut venoosne juurdepääs. Nüüd tehakse erinevaid järjestusi, kus toru kiirgab valju, tuikavat müra.
Jala MRT-s sisestatakse torusse ainult jalg jalg võib olla ka torus. Kuid mitte kogu keha ja eriti mitte juhataja on toru sees. Patsientidel, kes kardavad kitsaid ruume, ei tohiks jala MRI-ga probleeme olla.
See, kas peate jala MRI ajal lahti riietuma, sõltub praktikast või haiglast. Uuringust võib sõltumatu olla see, et iga patsient peab riidest lahti võtma, välja arvatud aluspesu, ja seejärel patsiendi särgi selga panema. Mõnes osakonnas käsitletakse seda siiski ka nii, et patsient saab kanda ainult metallist vaba riietust (riidest püksid, ilma kaablita rinnahoidja), kui tehakse ainult jalast pilti.
