Kroonilise valu sündroomi pension
Kui patsient, isegi ulatusliku ravi korral, ei saa kroonilise haiguse tõttu enam töötada valu, võib taotleda järgmist tüüpi pensione. Ühest küljest võib vähenenud töövõime pension olla üks võimalus. Seda nimetatakse täisväärtuslikuks, kui patsient saab päevas töötada ainult kolm tundi või vähem ja see liigitatakse osaliseks, kui kolm kuni kuus tundi on võimalik töötada.
Vähendatud töövõimepension on piiratud ainult teatud ajaperioodidega ja seda tuleb selle kehtivuse lõppedes uuesti pikendada. Kui taotletakse vähendatud töövõime pensioni, tuleb läbi viia mõned tervisekontrollid ja tõendada, et valu rehabilitatsioonimeetmetega pole paranenud. Teiselt poolt, kui kroonilise haiguse tõttu on raske puue valu, saab taotleda sügava puudega inimeste vanaduspensioni. See tähendab, et tavalist vanaduspensioni saab taotleda varem. Kuid selleks tuleb kõigepealt tõendada raske puue.
Puude aste (GdB) kroonilise valu sündroomi korral
GdB (puude aste) on standardmõõt füüsilise või vaimuhaige inimese puude määra kvantifitseerimiseks. GdB-d mõõdetakse skaalal 0–100, 0-l pole piiranguid või pole neid peaaegu üldse ja raskekujuline puue on 100. Üldiselt määratletakse raske puudega inimest isikuna, kelle väärtus on 50 või rohkem.
GdB sõltub tavaliselt põhihaigusest ja sellest tulenevatest funktsionaalsetest piirangutest. Seoses kroonilise valu sündroom, on palju erinevaid puudeid. Kui põhihaiguse sümptomid pole eriti tugevad ja sellest tulenev valu vaevalt igapäevases elus piiranguid tekitab, ei saavuta patsiendid väärtust, mis oleks suurem kui 20. Kui seevastu põhihaigus on näiteks raske vähkja patsient ei ole enam võimeline iseenda eest hoolitsema, teda klassifitseeritakse sageli raske puudega. Seetõttu on GdB-l oluline roll sotsiaaltoetuste määramisel ja see on haiguse tõsiduse mittesiduv võrdlusalus.
Ravi
Teraapia eesmärk peaks olema kroonilise valu põhjuste vastu võitlemine. Kuna see on sageli keeruline, peaks teraapia tooma kaasa patsiendi elukvaliteedi tõusu ja mitte ainult valu intensiivsuse vähendamise. Lisaks on raviarsti ülesanne varases staadiumis psühholoogilised muutused, näiteks depressiivsed meeleolud või unehäired, ära tunda ja ravida.
Valuravimite valik sõltub sellest, kas valu on klassifitseeritud notsitseptiivseks, st alates koest, või neuropaatiliseks, st alates närve. Kui valu on notsitseptiivne, valuvaigistid nagu ibuprofeen saab anda ja vajadusel opioidide.
Neuropaatilist valu saab ravida krambivastaste ravimitega, näiteks gabapentiin või pregabaliin (lyrica). Kui psühhosomaatilised tegurid mängivad selles rolli kroonilise valu sündroom, ainuüksi ravimteraapia ei ole valu optimaalseks raviks piisav. Siin sobib psühhosotsiaalne teraapia käitumisteraapia või tähelepanu suunatud teraapia vormis, mis toetab ravimeid.
Üldiselt peaks kroonilise valusündroomi ravi võimaluse korral alati koosnema ravimite ja muude ravimite kombinatsioonist. Õnnetused on kroonilise valu sündroomi oluline käivitav tegur. Vigastustest või valest valest töötlemisest tingitud pikaajaline valu võib põhjustada kehas veel täielikult mõistmata muutusi ja kroonilise valu sündroomi tagajärgi.
Seetõttu on pärast traumaatilist õnnetust oluline mitte ainult ravida füüsilist kahju, vaid anda patsiendile võimalus kogetut töödelda. Kui seda ei juhtu, on õnnetused seotud ka traumajärgsete stressihäiretega. See võib põhjustada valu ja trauma häiritud töötlemist ning valu püsib ka pärast kõigi füüsiliste vigastuste paranemist. Traumajärgse stressihäire korral on tüüpiliselt tunda kontrolli kaotamist, lootusetust ja abitust.
Kõik selle sarja artiklid:
