Sissejuhatus
Käitumishäired hõlmavad mitmesuguseid enam-vähem väljendunud käitumishäireid ja tavaliselt diagnoositakse neid põhikoolieas. Lapsed kukuvad häirivalt välja ja takistavad nii ennast kui ka teisi õppimine. Selle vältimiseks oleks kasulik diagnoosimine varajases eas, kuna varajane tugi ja teraapia võivad probleeme ennetada hiljem koolis ja tööl. Kuigi see töötab hästi lasteaed ja eelkooliealiste laste puhul on imikute käitumishäireid palju raskem diagnoosida.
Mis on normaalne, millisel hetkel räägitakse beebi käitumishäirest?
Just see küsimus on silmatorkava käitumise üle peetavate arutelude tuum. Varem nimetati silmatorkavaid järglasi „probleemseteks lasteks“ või „kirjutavateks beebideks“, kelle käitumine „kasvas sellest juba välja“. Enamasti on see tõsi, sest igas peres leidub rahutuid lapsi, kes arenevad nende ajal normaalselt lapsepõlv.
Kus beebi „normaalne” pingeline käitumine peatub ja käitumishäired alguse saavad, on nii vara kindlaks teha väga raske lapsepõlv. Tagantjärele väidavad käitumisprobleemidega laste vanemad, et nende laps oli juba beebina eriti nõudlik. Kuna beebi saab aga igasugust pahameelt väljendada ainult nutmise, vingumise, magamata jätmise vms abil, tuleb psühholoogiline põhjus kõne alla alles siis, kui ägedad haigused ja muud häirivad tegurid on kõrvaldatud ja käitumine püsib. Kuna aga nii väikeste laste täpset diagnoosi pole veel võimalik kindlalt teha ja seetõttu ei saa spetsiifilist ravi soovitada, pole imikute käitumuslike kõrvalekallete avastamisel meditsiinilist tähtsust (veel). ja mis on arenguhäire?
Millised on käitumishäire sümptomid?
Üldiselt paistavad asjaomased lapsed silma silmatorkavalt häiriva, nõudliku ja muidu ebameeldiva käitumisega, eriti kaaslastega suheldes või autoriteedi ja ülesannete või kohustustega silmitsi seistes. Samuti täheldatakse hirme ja ebakindlust. Tavaliselt täheldatakse käitumisprobleeme koolieas, kuna neid sümptomeid võib täheldada alles pärast teatud vanust ja teatud olukordades.
Tagantjärele kirjeldavad paljud vanemad, et nende lapsi juba imikute ja väikelastena märkasid suurenenud nutmine, söömishäired, unehäired ja muu sarnane käitumine. Neid seoseid on uuritud mitu aastat ja need on osaliselt kinnitatud. Kuna hiljem tekivad käitumishäired vaid vähesel hulgal “pingutavatel” beebidel ja selles vanuses lastele spetsiifilist teraapiat pole, on vanematel soovitatav olla kannatlik ja läheneda käitumisele armastuse ja mõistmisega. Lõppude lõpuks, hoolimata sümptomite põhjusest, aitavad hilisema võimaliku häire edukal ravimisel head vanema ja lapse suhted ning lapse kõrge enesehinnang.
