Mida ma teen partnerina agressiooni vastu? | Agressioon depressioonis

Mida ma teen partnerina agressiooni vastu?

Vastupidises agressioonisuhtele partnerluses kehtivad samad käitumisreeglid ja kombed nagu mis tahes inimestevahelises kontaktis. Agressorile näidatakse selgeid piire ja teadvustatakse, et rünnakukäitumist ei tohi sallida. Kasulik on siin selge keel ja väljendusviis, mis ei tohiks tunduda ähvardava või lugupidamatuna, kuna see võib agressiivse käitumise uuesti üles kütta.

Tuleks leida agressiooni põhjused, miks partner võib selliselt reageerida. Siin võivad rolli mängida vaimsed kitsendused, milles patsient tajub oma keskkonda ainult vähendatud viisil ega saa sellest täielikult aru, kuna ta kannatab depressioon. Samamoodi toimivad rünnakuna ka paljud inimesed, näiteks pereliikmed, rääkides haigusest ja depressioonis toimetuleku strateegiatest.

Sel põhjusel peaks inimene, kes peaks alati olema kõige usaldusväärsem inimene, kellega haiguse ja agressiivse käitumise osas rääkida. Teiste või ennast ohustava käitumise korral on hädavajalik kutsuda politsei abi. Kõik asjaosalised peaksid hoidma ohutut vahemaad, et mitte agressorit asjatult ärritada ja hoida kaugust omaenda ohutusest.

Mida teha, kui agressioon pöördub iseenda vastu?

Sümptomatoloogias, kus agressioon pöördub keskkonnast eemale ja on suunatud iseenda vastu, on vajalik avatud ja mõistev suhtlemine. Siinkohal on oluline võtta sugulaste avaldusi, hirme ja agressiivsust tõsiselt. Aluseks on valmisolek rääkida, eriti usaldusisiku poolt.

Regulaarne integreeritud liikumisega igapäevane rutiin, näiteks kõndimine, võib vähendada agressiivsust ja peatada depressioon. Siinkohal tuleks toetada katseid motiveerida inimesi kõigis tegevustes osalema, kuid ainult siis, kui arvestada mõjutatud isiku tahet. Väidetavalt lootusetutel juhtudel, kui motivatsioon ja tugi ei too mingeid muutusi, tuleks kaasata kolmandaid isikuid.

Siinkohal on mõeldav otsida arstiabi näiteks perearsti käest, kes juba tunneb haiget ja kellel on seega usalduse alus. Lisaks on tal juurdepääs meditsiinilistele ja psühhoterapeutilistele võimalustele, nagu näiteks kognitiivsed ja inimestevahelised käitumisteraapiad.