Käitumisteraapia kulud
Käitumisteraapia kulud varieeruvad sõltuvalt ravipsühholoogist või psühhiaater, lisaks sõltuvad käitumisteraapia kulud sellest, kus patsient soovib käitumisteraapiat teha. Kuna käitumisteraapia puhul on tegemist tunnustatud psühholoogilise teraapiaga, võtab käitumisteraapia kulud tavaliselt juriidiline tervis kindlustusselts. Kui patsient soovib siiski teha käitumisteraapiat, ilma selleta meditsiinilist näidustust, on tunnustatud psühholoogiline haigus, siis võib juhtuda, et patsient peab maksma käitumisteraapia kulud. Üldiselt on enamasti siiski käitumuslik teraapia on hõlmatud tervis kindlustus ja patsient ei pea lisatasusid maksma.
Käitumisteraapia ärevushäirete korral
Käitumisteraapia on psühholoogias tunnustatud teraapiavorm ja seda kasutavad psühholoogid ja psühhoterapeudid sageli erinevate psüühikahäirete raviks. Käitumisteraapia on eriti efektiivne ravimisel ärevushäired, nagu suurenenud hirm (foobia) kõrguste või ämblike ees, aga ka muud ärevuse vormid. Käitumisteraapia abil ärevuse ravimiseks on soovitatav patsiendile vastu panna tema hirm.
On kahte erinevat lähenemist. Ühelt poolt saab käitumisteraapia ajal hirmu ravida nii, et patsient ületab oma hirmu, astudes sammhaaval silmitsi hirmu vallandajaga ja õpib seega seda aja jooksul valdama (süsteemne desensibiliseerimine). Seda saab illustreerida näitega.
Kui patsient kannatab hirm kõrguse ees, saab käitumisteraapias hirmust üle saada, ronides kõigepealt väikestesse kõrgustesse ja õppimine kontrollida oma hirmu seni, kuni ta suudab üha kõrgemale ronida ning õppida ikka ja jälle käitumisteraapia õpitud toe abil hirmu kontrollima. Teine võimalus on paljastada patsient otse hirmu põhjustajale. Kõrguse hirmu all kannatavate patsientide jaoks võib see välja näha järgmine: Patsient ronib otse kõrgele hoonele, näiteks kõrge laega hoonele. B Eifeli torn ja paljastab end seeläbi maksimaalse kõrgusega ja seega ka maksimaalse hirmu ja püüab seda kontrollida.
Sellist käitumisteraapiat nimetatakse ka konfrontatsiooniteraapiaks. See käitumisteraapia vorm võib olla eriti kasulik mõningate hirmuhäirete korral. Tähtis on aga see, et terapeut töötaks välja erinevad viisid, kuidas patsient saab ärevust tekitavas olukorras oma hirmu kõige paremini kontrolli all hoida ja kuidas ta olukorraga hakkama saab.
Seda tehes on eriti oluline õppida mõtlemiseks erinevaid uusi lähenemisviise, kusjuures vanad, hirmu tekitavad mõtteprotsessid tuleks võimaluse korral katkestada. Käitumisteraapia edasised võimalused ärevushäired seisneb patsiendi tasustamises alati, kui ta on hirmuga silmitsi seisnud ja olukorda kontrolli all hoidnud. Seda käitumisteraapia vormi ärevuse vähendamiseks nimetatakse ka operatiivseks protseduuriks.
Suhtlemistreening või rollimängud on ka käitumisteraapia komponendid ärevushäired ja saab eriti aidata patsiente, kes näiteks kardavad teiste inimeste ees rääkimist. Seega on ärevushäirega patsiendi abistamiseks käitumisteraapias erinevaid lähenemisviise, kusjuures on oluline, et iga patsient valiks individuaalselt talle kõige paremini tunduva ravivõimaluse. Raviks kasutatakse ka käitumisteraapiat hirm kaotuse ees.
Öine paanikahood võib patsiendile väga stressi tekitada. Öösel leiate kogu selle teema kohta olulise teabe paanikahood - mis on nende taga? Öised paanikahood võivad kannatada saanud inimesele väga stressi tekitada.
Uurige kogu selle kohta olulist teavet öösel paanikahood - mis nende taga on? Käitumisteraapia on tunnustatud psühholoogiline teraapia, mis aitab patsiendil edukalt ravida erinevaid psühholoogilisi häireid. Nagu nimigi ütleb, seisneb käitumisteraapia eelkõige patsiendi käitumise muutmises, et ta saaks rasketes olukordades paremini hakkama.
Käitumisteraapia sobib klaustrofoobsetele patsientidele väga hästi. Siin saavad klaustrofoobiaga patsiendid rasketes olukordades toimetulekuks kasutada käitumisteraapiat. Üldiselt on eesmärk tagada, et patsient suudaks oma klaustrofoobiast hoolimata kontrollida olukorda kinnistes ruumides ega peaks taluma paanikahooge ega tohutut ärevust.
Käitumisteraapia aitab klaustrofoobsetel patsientidel oma käitumist muuta ja kontrollida sellisel määral, et paanikahoogudeta on võimalik siseneda kinnisesse ruumi või näiteks kitsasse MRI torussePaanikahood Eriti sobiv käitumisteraapia vorm on siin süsteemne desensibiliseerimine . Siinkohal peab patsient terapeudi või psühholoogi abiga kõigepealt mõtetes silmitsi seisma ja seejärel välja töötama võimalikud kontseptsioonid selle hirmu mahasurumiseks ägedas olukorras. Järgmine samm oleks siis patsiendi liikumine üha väiksematesse ruumidesse ja klaustrofoobia vältimiseks rakendada õpitud käitumismustreid, nii et paanikahoog ei teki kinnisest ruumist hoolimata.
See klaustrofoobsete patsientide käitumisteraapia põhimõte töötab sageli väga hästi, kuna patsiente saab sammhaaval desensibiliseerida ja õppida seeläbi oma klaustrofoobiat kontrollima. Kui selline käitumisteraapia vorm klaustrofoobsel patsiendil ei toimi, on patsiendi hirmu kõrvaldamiseks täiendavaid võimalusi. Muuhulgas võib terapeut proovida rollimängu või kognitiivse koolituse abil aidata patsiendil ületada tema hirm piiratud ruumide ees.
Klaustrofoobsete patsientide käitumisteraapiat saab seega rakendada mitmel erineval viisil ja iga patsienti tuleks ravida individuaalselt, kuna iga patsient saab oma hirmudega kõige paremini hakkama erineval viisil. Käitumisteraapiast võib klaustrofoobia korral olla palju abi, et õpetada patsienti mitte paanikasse langema, vaid olukorda kontrollima ka ebameeldivates olukordades. Ravimiseks on erinevaid lähenemisviise peapööritus käitumisteraapiat kasutades.
Ühelt poolt saab terapeut kasutada vestlusi ja erinevaid vaimseid (kognitiivseid) harjutusi, et proovida avada patsiendile uusi võimalusi ja võimalusi olukorra ümberhindamiseks ja haldamiseks, mis tundub talle ähvardav. Veelgi sobivam on siiski vorm käitumisteraapia, mis sunnib kannatavaid patsiente peapööritus otseselt oma hirmuga toime tulla. Siin saab terapeut kas juhtida patsiendi otse väga kõrgele tornile ja aidata tal olukorda kontrollida või ta võib alustada aeglaselt ja seejärel kõrgust üha enam suurendada. See käitumisteraapia vorm on mõeldud patsientide abistamiseks peapööritus uue olukorraga kohaneda ja seejärel välja töötada hea strateegia neid ähvardava pikkusega toimetulekuks.
Teine viis peapöörituse käitumisteraapiaga ravimiseks on patsiendi premeerimine iga kord, kui ta kõrgusele ronib. Seda tüüpi käitumisteraapia töötab eriti hästi lastega. Teraapiatüüp, mis aitab peapööritusega patsienti kõige paremini, on patsienditi erinev, seetõttu tuleks proovida erinevaid ravivorme ja patsient ei peaks ebaõnnestumisel kohe loobuma.
Juhul kui arahnoofoobia (arahnofoobia), võib käitumisteraapia olla väga kasulik patsiendi liialdatud ämblikuhirmu kõrvaldamiseks. Üldiselt ei ole eesmärk patsiendi ämblikuhirmu kaotamine, vaid patsiendi õpetamine, kuidas mitte paanikasse sattuda olukorras, kus ta ämblikuga kohtub. Arachnophobia saab sageli käitumisteraapiaga väga hästi ravida, kus patsient püüab kõigepealt terapeudi abil hirmu loogiliselt selgitada ja mõtleb seejärel välja viisid, kuidas sellistes olukordades käituda, et patsient ei satuks paanikasse.
Sageli käitumisteraapia alguses arahnoofoobia, näidatakse patsiendile ainult ämbliku pilti ja patsient peab proovima oma hirmu paanikata kontrollida. Pärast saab töötada väikeste ämblike ja hiljem üha suuremate ämblikutega ning patsient peab õppima igas olukorras kontrolli all hoidma ja laskma paanikal endast üle joosta. Seda arahnofoobia, aga ka teiste häirete käitumisteraapia vormi nimetatakse süstemaatiliseks desensibiliseerimiseks.
Lisaks peaks patsient alati rääkima terapeudiga ja proovima teadlikult otsida olukordi, milles ta oleks varem võinud karta, ja saada äsja õpitud käitumismallide abil neist haaret. Näiteks võib lisaks arahnofoobia käitumisteraapiale abi olla loomaaia või roomajate osakonna külastamisest, kui patsient saab klaasi taga olevaid ämblikke vaadata ja aeglaselt loomadega üha paremini harjuda. Käitumisteraapiast võib abi olla söömishäire, kuna patsientidel on sageli raske terapeut abita peatada neile kahjulikku käitumist.
Söömishäirete käitumisteraapia eesmärk on eelkõige patsiendi mõistmine, et patsiendi söömiskäitumine on häiritud ja see võib patsiendile tohutut kahju tekitada. Veelgi enam, patsiendid, kellel on söömishäire sageli on probleem, et nad peavad seda nõrkuseks, kui nad hakkavad uuesti normaalselt sööma ja kaotanud igasuguse ühenduse oma keha ja selle vormidega. Seetõttu on oluline patsient patsiendile teadvustada söömishäire käitumisteraapias ja murda mõtteviis, et söömine on nõrkus.
Söömishäirega patsiendid peaksid käitumisteraapia abil õppima oma keha uuesti aktsepteerima ja tohutust distsipliinist läbi murdma ning lubama endal ja oma kehal uuesti süüa. Seda saab teha näiteks sõlmides patsiendiga nn tingimuslike lepingute abil kokkuleppe, et ta peab tarbima teatud arvu kaloreid päevas või et kui patsient langeb alla teatud kaalu, peab ta end kliinikusse lubama. Selline käitumisteraapia söömishäirete korral on väga kasulik ja võib tagada, et sõlmitud kokkuleppe alusel võib patsient esialgu olla vastupanuvõimeline, kuid pikemas perspektiivis võtab üha loomulikumalt sisse minimaalse hulga kaloreid ja tuleb seeläbi aeglaselt välja söömishäirest. Veel üks võimalus on kasutada rollimänge, mis võib olla ka söömishäirete käitumisteraapia, et patsiendile selgeks teha, et mitte ainult ta ei põe haigus, kuid et see mõjutab ka kogu tema sotsiaalset keskkonda ja et haiguse tõttu on ka ametialased võimalused väga piiratud.
Lõõgastus treening on ka käitumisteraapia vorm, mis aitab söömishäireid väga tõhusalt ravida, kuna patsiendid saavad õppida erinevaid keha harjutusi paremini oma keha tajuma ja oma piire paremini mõistma, mis on sageli väga keeruline, eriti puudega patsientide jaoks. anoreksia. Eutüümiteraapia on ka toitumishäirete ja muude häirete käitumisteraapia vorm, mis võib aidata patsiendil taas tunda söömisrõõmu ja toidu lõhnu. Koos kokkamine võib selles kontekstis eriti kasulik olla.
Eneseverbaliseerimise koolitusest võib samuti palju abi olla. Sellises käitumisteraapia vormis õpib patsient teistele inimestele ütlema, et tal on praegu söömishäire ja et tal on näiteks selle pärast ebamugav ning oleks kasulikum, kui pere midagi koos küpsetaks. Selline käitumisteraapia söömishäirete korral on kasulik mitte ainult patsiendile, vaid võib aidata kogu perel patsienti paremini mõista ja asjakohaselt käituda. Kokkuvõttes on söömishäirete käitumisteraapia väga hea ja kasulik, kusjuures iga patsient peaks ise otsustama, milline käitumisteraapia vorm sobib talle kõige paremini.
