Tähenduse võti on juba sõnas: Haiglaravi mõistetakse psühholoogilise, vaimse ja füüsilise kahjustusena, mis on põhjustatud pikaajalisest haiglas või kodus viibimisest (sageli juba 3 kuud). Mõjutatud on peamiselt beebid ja lapsed esimestel eluaastatel, enamasti ilma vanemate ja hooldajateta. Emotsionaalsete suhete puudumise tõttu kannatavad nad tõsiste arenguhäirete all, millest on raske taastuda. Nende hulka kuulub näiteks rahutus liikumises (kiigutamine koos juhataja keha või keha), žestide ja näoilmete väljenduse vähenemine, füüsilise ja vaimse arengu aeglustumine, depressioonja üldine halb seisund tervis.
Vaja on pesasoojust
1960. aastatel täheldas Viini psühhoanalüütik René A. Spitz (1887–1974) emade tähelepanu tähtsust muuhulgas lastekodudes ja naistevanglate imikute osakondades ning kodar selles “emotsionaalse defitsiidi haiguse” kontekstis. Tänu meie parematele elutingimustele ja eriti tänapäevase psühhoanalüüsi uuringutele on kliiniline pilt haiglaravi on tänapäeval peaaegu minevik. Alles on imikute ja laste armastava ja vastutustundliku kasvatamise äärmiselt oluline teadvustamine.
