Diagnoos
Nagu juba mitu korda mainitud, pärasoolevähk avastatakse erinevate sümptomite käigus väga hilja. Patsiendid kannatavad nende sümptomite all sageli pikka aega enne a colonoscopy tehakse. See uuring võimaldab arstil saada aimu haigusseisunditest koolon.
Sageli väljendatakse ja põhjendatakse siin esimest kahtlust. Juba enne sellist uuringut võtab perearst vastava anamneesi (vestluse) ja teeb esimese füüsiline läbivaatus. Kui colonoscopy paljastab kahtlase leviku, viiakse läbi täiendavad uuringud.
Võimalik on ka kõhuõõne magnetresonantstomograafia, mis on täiesti kahjutu uuring, kuna patsient ei puutu kokku kiirgusega. Samuti on olemas võimalus ultraheli. Valikumeetodiks on aga tavaliselt kompuutertomograafia, mille abil saab haiguse staatuse väga täpselt teada.
Samuti on oluline, et patsienti ei uuritaks ainult soolestikus, vaid ka ülejäänud keha viiakse läbi üksikasjaliku uuringu, kuna kasvaja võib olla juba teistes elundites moodustanud tütartuumorid. Igat tüüpi vähk on eelistanud piirkondi, millele see esialgu hajub, st kuhu vähk rakud migreeruvad ja moodustavad täiendavaid kasvajaid. Kuid a biopsia tehakse alati kasvaja täpse koe ja olemuse määramiseks.
Sel eesmärgil eemaldatakse patsiendilt väike osa pahaloomulise kasvu koest, mida seejärel laboris üksikasjalikult uuritakse. Alles siis, kui kõik need uuringud on läbi viidud ja pärasoolevähk on õiges staadiumis klassifitseeritud, arutatakse sobiva ravi üle ja kohandatakse patsiendile. Pärasoolevähk ravitakse samamoodi nagu kõiki teisi soolestiku kasvajaid.
Milline ravi valitakse, sõltub patsiendi füüsilisest seisundist seisund, vanus, kas kasvaja koht on töökorras ja juurdepääsetav ning haiguse staadium. Ennekõike on võimaliku teraapia vormis operatsioon. Seda kasutatakse juhul, kui inimese füüsiline vorm on hea seisund ja haigus on varajases staadiumis.
Mõnel juhul metastaasid opereeritakse ka siis, kui need asuvad käideldavates kehapiirkondades. Operatsiooni kasutatakse sageli siis, kui ravi on raviv, st kui eeldatakse patsiendi paranemist. Kuid seda kasutatakse sageli ka mõjutatud inimese elu pikendamiseks.
Seoses operatsiooniga keemiaravi tehakse sageli tagantjärele, et kõik tegelikult kõrvaldada vähk - rakud, mis võivad olla juba teistes kehaosades, näiteks teistes elundites või veri või lümfiringet. Keemiaravi kasutatakse ka palliatiivseks raviks. Palliatiivne tähendab, et ravi ei ole enam suunatud ravile, vaid eesmärk on elada võimalikult valutult ja võimaluse korral elu pikendada.
Sageli saab kasvajate suurust vähendada ka kiiritusravi or keemiaravi, nii et need muutuksid kasutatavaks. Millist ravivormi kasutatakse, peab vastutav arst selgitama igal juhul. See sõltub ka sellest, kui hästi või halvasti teraapiat talutakse.
Eriti kemoteraapia korral on paljudel patsientidel sageli rasked kõrvaltoimed ja mõnel juhul tuleb see täielikult peatada või täielikult katkestada. Radioteraapia on vähem stressirohke kui keemiaravi. Kuigi kemoteraapia koormab keha nii palju, ei tohiks kunagi unustada, et selle abil saab sageli saavutada väga häid tulemusi. Milline ravi valitakse, sõltub patsiendi füüsilisest seisund, vanus, kas kasvaja koht on töökorras ja juurdepääsetav, ning haiguse staadium.
Ennekõike on võimaliku teraapia vormis operatsioon. Seda kasutatakse juhul, kui inimene on heas füüsilises seisundis ja haigus on varajases staadiumis. Mõningatel juhtudel, metastaasid opereeritakse ka siis, kui need asuvad käideldavates kehapiirkondades.
Operatsiooni kasutatakse sageli siis, kui ravi on raviv, st kui eeldatakse patsiendi paranemist. Kuid seda kasutatakse sageli ka mõjutatud inimese elu pikendamiseks. Operatsiooniga seoses tehakse sageli pärast keemiaravi, et kõrvaldada kõik vähirakud, mis võivad olla juba teistes kehaosades, näiteks teistes elundites või veri või lümfiringet.
Keemiaravi kasutatakse ka palliatiivseks raviks. Palliatiivne tähendab, et ravi ei ole enam suunatud ravile, vaid eesmärk on elada võimalikult valutult ja võimaluse korral elu pikendada. Sageli saab kasvajate suurust vähendada ka kiiritusravi või keemiaravi, nii et need muutuksid operatiivseks.
Millist ravivormi kasutatakse, peab vastutav arst selgitama igal juhul. See sõltub ka sellest, kui hästi või halvasti teraapiat talutakse. Eriti kemoteraapia korral on paljudel patsientidel sageli rasked kõrvaltoimed ja mõnel juhul tuleb see täielikult peatada või täielikult katkestada.
Kiiritusravi on vähem stressirohke kui keemiaravi. Kuigi kemoteraapia koormab keha nii palju, ei tohiks kunagi unustada, et selle abiga on sageli võimalik saavutada väga häid tulemusi. Operatsioon on parim ravivõimalus, kuid seda ei saa alati kasutada.
Nagu eespool mainitud, kasutatakse seda enamasti siis, kui haigus on varajases staadiumis või kui pärasoolevähk või metastaasid võiks vähendada teise raviga. Sageli saab kogu kasvaja kirurgiliselt eemaldada. Mõnikord eemaldatakse patsiendi elu pikendamiseks ka metastaasid.
Sageli jäävad patsiendile siiski teatavad järelmõjud, eriti pärasoolevähi korral. Kuna tegemist on soolega, seedehäired ja väljaheidete harjumused võivad muutuda pärast patsiendi edukat operatsiooni ja taastumist. Kannatanud kannatavad sagedamini kõhukinnisus või kõhulahtisus, millel võib olla ka psüühikale negatiivne mõju.
