Sünonüümid
PAVK diagnostika, perifeersete arterite oklusiivse haiguse uurimine, Ratschowi säilitustesti
Diagnoos
Alguses küsib arst patsienti haiguslugu (anamnees). Kõndimiskaugus, mida saab ilma selleta veel läbida valu on siin eriti oluline. See on eriti oluline pAVK staadiumi klassifikatsiooni jaoks (vt etapil klassifikatsiooni vastavalt Fontaine-Ratschow'le).
Uuritakse ka eelkõige riskitegureid suitsetamine, diabeet suhkruhaigus, lipiidide ainevahetuse häired ja teised. Sellele järgneb a füüsiline läbivaatus. See algab kontrollimisega, st mõjutatud jäseme hindamisega.
Siin uuritakse nahavärvi (pAVK puhul kahvatu), temperatuuri (pAVK puhul külm), kudede kadu, musta värvi ja haavandeid. Lisaks otsitakse täiendavaid jäseme toitumishäire (troofilise häire) tunnuseid, nagu lihaste atroofia, häiritud küünte kasv või kõvenemine (fibroos). Seejärel püüab arst palpeerida erinevaid impulsse (palpatsioon), kuna see aitab kitsendada ahenemise asukohta.
Need on kahjustatud piirkonnas nõrgemad või pole enam käega katsutavad. Selle eest jalg, need on neli olulist: Isegi stetoskoobi korral on kahjustatud piirkonnas kuulda vooluheli, kuna veri peab läbima kitsenduse suurenenud rõhuga. (Stetoskoopiga kuulamine: auskultatsioon).
- Kubemeimpulss (A. femoralis)
- Pulss põlve õõnes (A. poplitea)
- Pulss jala tagaküljel (A. dorsalis pedis)
- Pulss sisemise taga pahkluu (A. tibialis posterior)
Viimase protseduurina ilma täiendava tehnilise vormita abivahendid, veri rõhk määratakse nii kätele kui ka jalgadele. Kui veri käte rõhk on jalgade omast suurem, see näitab jalgade piirkonna kitsenemist. Tavaliselt on rõhk jalgades kõrgem, kuna need on madalamad ja suruvad seeläbi verd nende kohal allapoole.
Edasine uuring, et objektiivselt kindlaks teha, kui palju on kahjustusi, on kõndimistesti. Siin kasutatakse jooksulinti, et määrata, kui kaua valu-vaba kõndimiskaugus on (II alajaotuse jaoks oluline, vt etappide klassifikatsiooni Fontaine-Ratschow järgi). Kõige olulisem uurimismeetod on Doppleri sonograafia, ultraheli eksam.
See on mitteinvasiivne (kehas pole sekkumist) ja seda saab kiiresti läbi viia. See võimaldab määrata vere voolukiirust. Kitsenduse kohal on see oluliselt suurenenud, kuna sama veremaht peab voolama läbi väiksema siseläbimõõdu (valendiku).
Seda uuringut saab kasutada ka teatud muutuste tuvastamiseks kahjustatud piirkonna taga. Kitsenduse asukoha, pikkuse ja ulatuse kohta täpsema teabe saamiseks võib läbi viia radioloogilisi uuringuid. Nende hulka kuulub näiteks (3D) MRI angiograafia (tuuma spin-tomograafia uuring), CT-angiograafia (kompuutertomograafia, spetsiaalne Röntgen protseduur) või digitaalse lahutamise angiograafia (DSA, ka spetsiaalne röntgenprotseduur).
MRI ei ole võimalik südamestimulaatorite või metallist implantaatidega patsientide jaoks. Kõik need uuringud viiakse läbi kontrastainete abil. Kuna aga alati on teatud anuma täielik ummistumise oht, viiakse need uuringud tavaliselt läbi ainult juhul, kui sekkumisteraapial on põhjust.
Kas kateetri protseduuri või operatsiooni vormis (vt Teraapia pAVK). Samuti on oluline teha täiendavaid uuringuid, et teha kindlaks, kas aju- varustavad artereid või pärgarteri laevad (koronaarid) on kaasatud.
