Inimese liikumist mõjutavad erinevad vaimsed protsessid nagu kontsentratsioon või emotsionaalsus. Seda põhjuslikku vastasmõju nimetatakse psühhomotoorseks tegevuseks.
Mis on psühhomotoorne teraapia?
Mõiste „psühhomotoorne“ hõlmab motoorsete ja vaimsete protsesside ühtsust ning mõiste „psühhomotoorika“ kirjeldab arengu edendamist liikumise abil, mis on tänapäeval üha enam levimas. Psühhomotricia koolkondi on erinevaid, mis rõhutavad psühholoogiliste kogemuste koosmõju ning taju ja motoorika arendamist. Üksikud koolid esindavad erinevaid eeldusi, kuidas liikumispuudega inimesed võivad areneda. Need mõisted taotlevad erinevaid rõhuasetusi ja on kokku võetud ka mõistete mototeraapia, motopeedia, motopedagoogia, liikumine all. ravi ehk liikumispedagoogika. Psühhomotricismi põhioletus on see, et isiksuse arengut tuleb alati mõista terviklikult. See tähendab, et füüsilised ja psühholoogilised alad on omavahel seotud ning liikumiskogemusi tuleb alati mõista kui iseenda kogemusi. Näiteks inimese kehahoiak ütleb alati midagi tema vaimse seisundi kohta. See kehtib ka laste kohta: liigutused ei mõjuta mitte ainult nende motoorikat, vaid mõjutavad ka nende enda võimete tajumist. Eriti lastel on ratsionaalsed, emotsionaalsed ja vaimsed protsessid väga tugevalt seotud. Seega väljenduvad emotsioonid ka liikumise kaudu, mis muudab näiteks liikumismängudega lastega suhtlemise palju lihtsamaks. Mõiste „psühhomotoorne“ hõlmab seega motoorsete ja vaimsete protsesside ühtsust ning mõiste „psühhomotoorika“ kirjeldab arengu edendamist liikumise abil, mis on tänapäeval üha enam levimas. Psühhomotricismi esiisaks peetakse Ernst Kiphardit, kelle agressiivsetele ja käitumisprobleemidega lastele mõeldud spordiprogrammid mõjusid positiivselt nende emotsionaalsele arengule. Kiphardi sõnul on käitumishäirete all kannatavate laste motoorsed kõrvalekalded tingitud minimaalsest aju düsfunktsioonist. Selle tulemuseks on puudujäägid liikumise või tajumise valdkonnas ning seejärel hüperaktiivsus, motoorne rahutus, kontsentratsioon häired või pärsitud käitumine. Kiphardi sõnul on aga motoorse tegevuse kaudu võimalik laste ja noorukite isiksust stabiliseerida ja ühtlustada. Näiteks kasutas Kiphard batuudi treenimiseks kooskõlastamine ja liikumine.
Funktsioon, mõju ja eesmärgid
Kuid Kiphardi kontseptsiooni peeti liiga defitsiidile orienteeritud ja lõpuks arenes see, tuues esiplaanile lapse vaatenurga. Tekkisid uued lähenemised, näiteks lapsekeskne lähenemine Meinhart Volkameri või Renate Zimmeri sõnul. See lähenemine sarnaneb Virginia Axline'i näidendiga ravi ning on mõeldud lastele nii sotsiaalse kogemuse kui ka liikumisruumi pakkumiseks, et nad õpiksid liikumise kaudu oma probleeme väljendama ja neist üle saama. Liikumiskogemused on vaid veidi kontrollitavad ja nende eesmärk on tugevdada laste enesemõistmist. Pädevuspõhine lähenemisviis väidab, et liikumishäirete all kannatavatel lastel tekivad liikumiskäitumise puudumise kompenseerimiseks ka psühholoogilised probleemid. Näiteks mõistab kompetentsile orienteeritud lähenemine agressiivsust kui motoorse piirkonna probleemi väljendust. Selles kontekstis võib psühhomotricia aidata liikumispädevusi hiljem üles ehitada. Jürgen Seewald seevastu esindab psühhomotricismi mõistvat lähenemist. Ta töötas välja nn laste suhe- või kehateemad, mille abil saab ära tunda probleemide põhjused. Psühhomotoorses olukorras saab neid raskusi hiljem töödelda ja ületada. Marion Esser esindab lähenemisviisi, mis on suunatud psühholoogilisele sügavusele. Tema jaoks on liikumine ka sisemine liikumine, teoreetiliste alustena on Gestalti psühholoogia, arengupsühholoogia ja psühhoanalüüs. Süsteemne psühhomotricity mõistab psühhomotoorset arengut kui kohanemist vastava sotsiaalse keskkonnaga. Vastavalt sellele tuleb inimestevahelisi suhteid uurida ja ravida ka motoorsete häirete all kannatavatel lastel. Psühhomotriciaalsuse erinevaid lähenemisviise kasutatakse peamiselt laste või noorukite psühhiaatrias. Vastava psühhomotricite kooli kasutamine sõltub töö teostavast psühhomotricist. Eesmärk on saavutada võimalikult terviklik lähenemine, et pakkuda lastele ja noorukitele suhteliselt laiaulatuslikku abi. Psühhomotoorsete ravimeetodite eest tasub sageli tervis Kindlustusfirmad. Neid viiakse läbi peamiselt psühhomotoorsetes praktikates, kuid nende elemente võib leida ka logopeedide, tegevusterapeutide või füsioterapeutide töös. Pakkumisi on ka lasteaedades ja koolispordi alal, kuid psühhomotricismi kasutatakse ka eri- ja ravipedagoogikas, kus hooldatakse füüsilise, vaimse või emotsionaalse puudega lapsi ja noorukeid. Neil on sageli probleeme tunnetuse, suhtlemise, emotsioonide, motoorsete ja sensoorsete funktsioonidega, mida psühhomotoorne võib positiivselt mõjutada meetmed. Vahepeal on ka palju uurimistulemusi, mis näitavad, kui oluline on taju ja liikumine varajase lapseea areng, eriti tunnetuse, sotsiaalse käitumise, keele arengu ja emotsionaalsuse valdkonnas. Psühhomotriciaalsuses kasutatakse näiteks selliseid seadmeid nagu rullplaadid, tasakaalustavad güroskoobid või vesijalgrattad. Need käsitlevad tasakaal ning sobivad väga hästi arenguprobleemidega laste reklaamimiseks. See, kuidas lapsed seadmeid avastavad, on väga oluline. Seetõttu on psühhomotricia oluline sisu:
- Enda ja keha kogemused nagu füüsiline väljendus või meelelised kogemused.
- Materiaalsed kogemused ja liikumise tundmaõppimine
- Sotsiaalsed kogemused nagu suhtlemine liikumise abil
- Reeglimängud koos konkreetsele olukorrale kohandatud mängureeglitega.
Riskid, kõrvaltoimed ja ohud
Psühhomotoorne ravi ei kujuta endast mingeid ohte, kuid selle eesmärk on lapsi võimalikult varakult edendada, et vähendada võimalike häirete või häirete riski. Selle käigus tuleks laste oskusi tugevdada ja riskitegurid minimeeritud.
