“Wara neman” - muistsete germaani rahvaste jaoks tähendas see millelegi tähelepanu pööramist. Sellest hetkest kuni "tajumiseni", st haaramiseni, kuidas midagi on, toimub kehas palju keerukaid protsesse, milles osalevad arvukad struktuurid. Ellujäämiseks peab organism leidma tee oma keskkonnas - keskkond, mis muutub pidevalt ja saadab pidevalt lugematuid stiimuleid. Need tuleb vastu võtta, tähtsuse järgi sortida, töödelda ja tõlgendada ning aju peab otsustama, kas reaktsioon on vajalik ja mõistlik, ning kui jah, siis selle algatama. Enamik neist protsessidest toimuvad pidevalt ja teadvustamata, teadvusesse jõuab ainult väike osa.
Taju, tunnetus ja appertseptsioon.
Taju ehk appertseptsioon on tihedalt seotud tunnetusega, mis on tuletatud ladinakeelsest sõnast tunnetus. See on määratletud ebajärjekindlalt, kuid tähendab tavaliselt teabe töötlemist ja ümberkujundamist aju, mis väljendub selliste võimete kaudu nagu õppimine, mälu, tähelepanu, planeerimisoskusi, loovust, mõtisklust või tahtmist ning on oluline osa individuaalsest jäljendamisest.
Pärast tähelepanu vabatahtlikku pööramist tajutava teadlikku haaramist nimetatakse ka appertseptsiooniks.
Kõigi meeltega
Oma keskkonnast teabe saamiseks on inimestel erinevad meeleorganid. Igaüks on spetsialiseerunud konkreetsele füüsikalisele või keemilisele stiimulile ja aju seejärel koondab need pusletükid keskkonna üldpildiks. Teabeuputuse piiramiseks peavad stiimulid olema teatud intensiivsusega. Kui nad on liiga nõrgad, ei taju neid üldse; kui nad on liiga tugevad - ja seega potentsiaalselt ohtlikud -, käivitavad nad mittespetsiifilise valu tunne.
Sensoorsete organite hulka kuuluvad nägemis-, kuulmis-, lõhn, tasakaal ja maitse, aga ka teisi stiimuliretseptoreid, näiteks mehhanoretseptorid, mis reageerivad rõhule, puudutusele või venitus, näiteks lihastes.
Põhimõtteliselt võib sensoorsed rakud jagada eksteroretseptoriteks ja enteroretseptoriteks, kusjuures eksteroretseptorid saavad väljastpoolt tulevaid stiimuleid, nagu valgus, heli, lõhnad või puudutus, ja enteroretseptorid, mis registreerivad kehas olevaid stiimuleid, näiteks veri surve.
