Põhjalik kliiniline uuring on edasiste diagnostiliste sammude valimise aluseks:
- Üldine füüsiline läbivaatus - sealhulgas vererõhk, pulss, kehakaal, pikkus; lisaks:
- Kontrollimine (vaatamine) ja palpatsioon (palpatsioon) kilpnääre.
- Lülisamba kontroll ja liikuvuse testimine [diferentsiaaldiagnostika tõttu: emakakaela sündroom - lülisamba kaelaosa haigused].
- Südame auskultatsioon (kuulamine)
- ENT arstlik läbivaatus - sealhulgas väliskõrva ja kuulmiskanal.
- Otoskoopia (kõrvauuring)
- Weberi ja Rinne'i sõnul kahvlikatsed, et eristada: keskkõrva ja sensoorset kuulmislangust:
- Weberi sõnul (Weberi eksperiment): Teostamine: vibreeriva häälestushargi jalg asetatakse patsiendi kroonile juhataja. Heli edastatakse luude juhtimise teel faasiliselt mõlemasse sisekõrva. Normaalne kuulmine: häälestuskahvlist kostuv heli on mõlemas kõrvas (heli keskel) võrdselt kuulda juhataja), heli ei lateraliseerita (lat. latus = külg). Ühepoolne või asümmeetriline kuulmishäire: häälestuskahvi toon ühel küljel, seda nimetatakse “lateralisatsiooniks” (lateralisatsioon).
- Ühepoolne heli tajumise häire: parema kuulmisega (normaalne) sisekõrv tajub heli tugevamana (patsient külgsuunas terve kõrva poole).
- Ühepoolne heli juhtivuse häire: heli on haigestunud kõrvast tugevam
[Tympanic efusioon (sünonüüm: seromucotympanum): heli on kahjustatud kõrvast tugevam kui ühepoolne juhtiv häire]
- Rinne'i sõnul (Rinne test): Rinne test kasutab kõrva füsioloogilisi omadusi: Kui patsiendil on normaalne kuulmisvõime, kuuleb heli valjult õhu juhtimise kaudu kui luu juhtimise kaudu ossikulaaride võimendusomaduste tõttu kuulmekile. Lagunev häälestuskahvel (kahvli jalg luu protsessil aurikuli taga), mida luu juhtimise kaudu enam ei kuule, on õhu juhtimise kaudu kauem kuulda (häälestuskahvel aurikuli ees). Protseduur: vibreeriv häälestuskahvel asetatakse kõigepealt patsiendi luustikule aurikuli taha (“mastoid”, lad. Processus mastoideus) koos häälestushargi jalaga. Niipea kui patsient annab märgi, et ta ei kuule enam häälestusharki, hoitakse seda otse tema aurikuli ees.
- Rinne testi tulemus on positiivne: patsient kuuleb endiselt häälestuskahvi → heli juhtivuse häire puudub, kuid sellega ei ole välistatud ka heli aistingu häire.
- Rinne testi negatiivne tulemus: patsient ei kuule enam häälestusharki → juhtivat kuulmiskaotus (= häire välimises või keskkõrva piirkonnas).
- Kui patsient väidab usaldusväärselt, et ta ei tunne üldse mingit kahvliheli, on väljendunud sensorineuraalne kuulmiskaotus mõlemas kõrvas peab olema.
- Weberi sõnul (Weberi eksperiment): Teostamine: vibreeriva häälestushargi jalg asetatakse patsiendi kroonile juhataja. Heli edastatakse luude juhtimise teel faasiliselt mõlemasse sisekõrva. Normaalne kuulmine: häälestuskahvlist kostuv heli on mõlemas kõrvas (heli keskel) võrdselt kuulda juhataja), heli ei lateraliseerita (lat. latus = külg). Ühepoolne või asümmeetriline kuulmishäire: häälestuskahvi toon ühel küljel, seda nimetatakse “lateralisatsiooniks” (lateralisatsioon).
- Tervise kontroll
