Toimeaine | Valproehape

Toimeaine

Valproiinhape ja selle soolad, valproaadid, on ravimid epilepsiavastaste ravimite või krambivastaste ravimite rühmas. Toimemehhanism valproehape pole täielikult aru saadud. Spasmolüütilist toimet seletatakse tõenäoliselt inhibeerivate signaalide võimendumisega aju.

Valproiinhape võib võtta suu kaudu või manustada intravenoosselt. Valproehape näitab arvukalt koostoimeid teiste ravimitega, mis võivad selle toimet nõrgendada või tugevdada. Seetõttu tuleb raviarsti alati krambivastaste ravimite kasutamisest teavitada.

Lisaks võivad valproehappe kasutamisega kaasneda kõrvaltoimed. Eriti oluline on märkida, et valproehape muutub tugevalt teratogeenseks, st võib sündimata lapsele põhjustada tõsiseid kahjustusi rasedus. Fertiilses eas naistel ei soovitata valproehapet võtta. Kui seda tuleks kasutada, on tõhus meetod rasestumisvastaseid tuleb ravi ajal kasutada.

kõrvaltoimed

Ravi valproehappega peab alustama ja jälgima spetsialist. Annus on iga patsiendi jaoks individuaalne ja sõltub vanusest ja muudest teguritest. Valproehapet lisatakse tavaliselt järk-järgult, st alustatakse väiksema annusega.

Annus sõltub ka sellest, kas krambihäire raviks kasutatakse muid epilepsiavastaseid ravimeid. Pikaajalise ravi korral on valproehappe monoteraapia keskmine päevane annus täiskasvanutele ja noorukitele umbes 20 mg valproehapet 1200 kg kehamassi kohta päevas, st 2000 kuni XNUMX mg. Päevase annuse võib jagada mitmeks üksikannuseks.

Tablette tuleb võtta üks tund enne sööki rohke vedelikuga. Valproehappe efektiivsus epilepsia on vaevalt seotud ravimi kontsentratsiooniga veri. Sellegipoolest saab ravimi taseme määrata, näiteks patsiendi individuaalse annuse kohandamiseks või patsiendi vastavuse kontrollimiseks, st ravimi õige tarbimise kontrollimiseks.

Valproehappe võrdlusvahemik on umbes 50 kuni 100 mikrogrammi milliliitri kohta. Patsiendid, kes on peegli järgi optimaalselt kohanenud, võivad kannatada ka krampide all, mis näitab selle väärtuse vähest olulisust. Lõppkokkuvõttes on ravi määravaks teguriks annus, millest madalamal patsiendil krampe ei esine.