Diagnoos
A diagnoos vaagnapõhja murd on valmistatud klassikaliselt anamneesi teel, füüsiline läbivaatus ja pildistamine. Anamneesis küsib arst õnnetuse kulgu, sümptomeid ja kaasnevaid kehtivaid piiranguid. Samuti pakuvad huvi olemasolevad põhihaigused, mis võivad mõjutada luude stabiilsust, näiteks kas Osteoporoosi või luu kasvajad on olemas.
Järgneva ajal füüsiline läbivaatus, pöörab arst tähelepanu sellele, kas a-le on nähtavaid viiteid luumurdnäiteks vaagna asümmeetria, turse või hematoomid. Seejärel palpeerib ta luust vaagna ja otsib ebanormaalset liikuvust vaagna luud, kas nad on üksteise suhtes liikuvad või on valu vaagna surve või kokkusurumise tõttu. Seejärel uurib ta, kas liikuvus ja tundlikkus puusas või jalg on piiratud.
. füüsiline läbivaatus järgnevad pildistamismeetmed. Esiteks tehakse röntgenülesvõte mitmes lennukis, mis võimaldab esialgu hinnata kondist olukorda. Enamasti järgneb täpsema hinnangu saamiseks vaagna ja kõhu kompuutertomograafia.
See nagu ultraheli kõhuõõne uurimine, on kõhuõõne organite hindamiseks ning verejooksude ja vigastuste välistamiseks väga oluline. The diferentsiaaldiagnoos kohta vaagnapõhja murd tuleb eristada vaagnapiirkonna muljutistest ja artroos. Põlvevigastused, kus valu sageli puusale projitseeritud, tuleb samuti välistada.
Lastel on see väga levinud nähtus. Äge ravi õnnetuspaigas, kui on õigustatud kahtlus a vaagnapõhja murd koosneb vaagna immobiliseerimisest ja stabiliseerimisest vaagna klambri või sidemete (vaagna tropi) abil, et vältida luukildude edasist nihkumist. Lisaks tuleks selle stabiliseeriva kokkusurumise abil hoida vaagnapiirkonda võimalikult väikesena, et mitte tekitada ruumi võimaliku verejooksu laienemiseks.
Selle tulemusena surub sisemine verejooks parimal juhul ise kokku. Vaagnapõhja statsionaarne ravi luumurd sõltub suuresti murdude tüübist ja kaasnevatest vigastustest. A-tüüp luumurd puutumatu vaagnarõngaga ravitakse tavaliselt konservatiivselt, st mitte kirurgiliselt.
Siin on ravi fookuses piisav valu ravi ja patsiendi varajane mobiliseerimine füsioteraapia abil. Seejärel paraneb luumurd iseenesest ja tüsistusteta. Füsioteraapial on tervenemisprotsessis oluline roll.
B-tüüpi vaagnapõhja murd koos pöörleva ebastabiilsusega ravitakse kas konservatiivselt või kirurgiliselt, sõltuvalt kaasnevate vigastuste raskusastmest. C-tüüpi vaagnapõhja murd kujutab endast absoluutset kirurgilist näidustust. Siin on vaagna absoluutne ebastabiilsus, mistõttu peamine terapeutiline eesmärk on vähendamine, st luud vaagna rõngas ja sellega seotud struktuuride piisav fikseerimine ja stabiliseerimine.
Kui ümbritsevat kude see ei mõjuta, kinnitatakse luu fragmendid operatsioonisiseselt osteosünteesi protseduuride abil, st kruvide ja plaatide abil. Kui aga pehme kude on tõsiselt vigastatud, tuleb kasutada pehmete kudede suhtes õrnaid kirurgilisi protseduure. Nn väline fiksaator kasutatakse selleks.
See on konstruktsioon, mis ajutiselt fikseerib vaagna luud ja hoiab seega ära luumurdude olukorra halvenemise, kuid selle ühendav telg on väljaspool keha ja seega säästab vastupidiselt teistele osteosünteesiprotseduuridele pehmeid kudesid. Kui ümbritsev kude on paranenud, saab seejärel järgida luude seisundi taastamise lõplikku toimingut. Sõltuvalt naaberorganite vigastuse astmest tuleb kasutada eraldi protseduure, näiteks vigastatud soolesektsiooni rekonstrueerimine ja sulgemine.
Sõltuvalt kasutatavast kirurgilisest protseduurist on pärast operatsiooni vajalik erineva pikkusega voodirežiim, kusjuures lihaste ülesehitamiseks ja säilitamiseks tuleks läbi viia füsioterapeutilisi harjutusi ka siis, kui patsient on pikemat aega voodis. Füsioteraapial on tervenemisprotsessis oluline roll. B-tüüpi vaagnapõhja murd koos pöörleva ebastabiilsusega ravitakse kas konservatiivselt või kirurgiliselt, sõltuvalt kaasuvate vigastuste raskusastmest.
C-tüüpi vaagnapõhja murd kujutab endast absoluutset kirurgilist näidustust. Siin on vaagna absoluutne ebastabiilsus, mistõttu peamine terapeutiline eesmärk on vähendamine, st. luud vaagna rõngas ja sellega seotud struktuuride piisav fikseerimine ja stabiliseerimine. Kui ümbritsev kude ei ole häiritud, kinnitatakse luude fragmendid operatsioonisiseselt osteosünteesi protseduuride abil, st kruvide ja plaatidega.
Kui aga pehme kude on tõsiselt vigastatud, tuleb kasutada pehmete kudede suhtes õrnaid kirurgilisi protseduure. Nn väline fiksaator kasutatakse selleks. See on konstruktsioon, mis ajutiselt fikseerib vaagna luud ja hoiab seega ära luumurdude olukorra halvenemise, kuid selle ühendav telg on väljaspool keha ja seega säästab vastupidiselt teistele osteosünteesiprotseduuridele pehmeid kudesid.
Kui ümbritsev kude on paranenud, saab seejärel järgida luude seisundi taastamise lõplikku toimingut. Sõltuvalt naaberorganite vigastuse astmest tuleb kasutada eraldi protseduure, näiteks vigastatud soolesektsiooni rekonstrueerimine ja sulgemine. Sõltuvalt kasutatavast kirurgilisest protseduurist on pärast operatsiooni vaja erineva pikkusega voodirežiimi, kusjuures lihaste ülesehitamiseks ja säilitamiseks tuleks läbi viia füsioterapeutilisi harjutusi ka siis, kui patsient on pikka aega voodirežiimis. Füsioteraapial on tervenemisprotsessis oluline roll.
