Diptam on taim, mida Euroopas harva leidub. Varasematel aegadel kasutati seda ka ravimtaimena.
Diptaami esinemine ja kasvatamine
Diptam on rohttaimega mitmeaastane taim, millel on valkjas risoom. Selle kasvu kõrgus varieerub 60–120 sentimeetrini. Diptam (Dictamnus albus) on nimi, mis on antud perekonna ainsatele liikidele Dictamnus. Taim kuulub rue perekonda (Rutaceae). Seda tuntakse ka mitmete teiste nimede, näiteks põletamine põõsa-, tuharohu- ja deiwel-taim. Diptam on rohttaimega mitmeaastane taim, millel on valkjas risoom. Selle kasvu kõrgus varieerub 60–120 sentimeetrini. Diptaami lehed on sulgjad ja ulatuvad kuni kaheksa sentimeetrini. Nende eripära on sidrunilõhn. Neil on õli näärmed, mis tagavad poolläbipaistva punktsiooni. Diptaami õitsemisperiood toimub mais ja juunis. Lillede värvus on enamasti roosa, aeg-ajalt punane. Neil on ka iseloomulik sidrunilõhn. Diptam on levinud Kesk- ja Lõuna-Euroopas. Seda leidub ka Venemaa Siberis, Himaalaja mäestikus ja Hiina. Kesk-Euroopas on taim aga haruldaseks muutunud. Näiteks Saksamaal on see olnud range kaitse all alates 1936. aastast. Seetõttu on diptaami kogumine selles riigis keelatud. Edenemiseks vajab diptam palju päikest. Samuti on oluline, et pinnas oleks piisavalt toitaineid ja lupja.
Mõju ja rakendus
Varasematel aastatel hinnati diptamit ravimtaimena kõrgelt. Selle koostisosade hulka kuuluvad: flavonoide nagu diosmiin, isoquercitrin ja rutiin, furanokumariinid nagu ksantotoksiin, bergapten ja psoraleen ning furanquinolin alkaloidid nagu diktamniin. Taim sisaldab ka selliseid kumariine nagu umbelliferoon, aesculetin ja limoniidid ning eeterlikke õlisid. Arvatakse, et diptaami koostisosadel on ravivad omadused. Seega taimel on toonik, rögalahtisti, spasmolüütiline, antibakteriaalne ja diureetiline toime. Diptamiga heakskiidetud ravimeid pole aga turul kuigi palju. Siiski on saadaval mõned tooted, mis sisaldavad diptamit, näiteks Sivesan Apteegitill Sega. Seda pakuvad peamiselt Hildegardi meditsiinile spetsialiseerunud edasimüüjad. Samuti on võimalik ise valmistada selliseid preparaate nagu diptamitee, mida peetakse menstruatsiooni vastu kasulikuks krambid. Sel eesmärgil kuivatatakse ja purustatakse diptaami juur. Kasutaja valab ühe teelusikatäie 250 milliliitrile külm vesi, mille ta lühidalt keema paneb. Seejärel keedetakse tee valmistamist 15 minutit. Pärast pingutamist võib päevas juua kaks tassi diptamti teed. Diptam juur (10 grammi) võib manustada ka koos 25 grammi sidrunipalsam, 25 grammi karjase rahakott, 25 grammi daami mantel ja 15 grammi palderjan kaasa elama metrorraagia. See on atsükliline verejooks emakas. Kaks teelusikatäit seda segu valatakse 250 milliliitri kuuma peale vesi. Pärast 5-minutist keetmist pingutatakse tee. Tavaline annus teed on 3 tassi päevas. Tuntud on ka ravimtaim pulber Sivesan, mille retsepti lõi Hildegard Bingenist (1098–1179) ja mida peeti universaalseks tervis abinõu. Segu koosneb 25 grammist diptamjuure, 50 grammist galangal pulber ja 100 grammi pulbristatud fenkol puu. Seda võetakse 30 minutit pärast keskpäeva sööki. Sel eesmärgil lisatakse poolele klaasile sooja veini teelusikatäis. Ravivahend soodustab seedimist samuti veri ringlus, parandab jumet ja mõjub taastumise ajal tugevdavalt. Diptam on ka üks tuntud Rootsi maitsetaimede komponente. Lisaks on see atraktiivne ilutaim, mis on eriti populaarne suvila aiataimena.
Tähtsus tervise, ravi ja ennetamise seisukohast.
Ravimtaimena tuli diptam kasutusele juba keskajal. Hildegard von Bingen esitas esimesed kinnitatud leiud selle terapeutiliseks kasutamiseks. Nii pakuti mitmekülgset ravimtaime muu hulgas ka raviks kõht häired, haavad ja epilepsia. Lisaks kasutati seda rahvameditsiinis ussirohuna. Diptamit kasutati ka preparaadina naiste häirete vastu ja selle edendamiseks menstruatsioon. Isegi rasestumisvastase vahendina või ilu säilitamiseks võiks seda kasutada. Lisaks oli ravimtaimel omadus tugevdada närve ja stimuleerivad seedimist. Teine kasutusala oli reumaatilised haigused. Diptamit kasutati embusena. Moodsal ajal kasutatakse diptamit siiski harva, nii et see unustatakse ravimtaimena peaaegu ära. Seda võib seostada ka asjaoluga, et taim oli keskajal juba üks haruldasi isendeid. Lisaks ei saanud diptaamide positiivseid omadusi teaduslikult tõestada, mistõttu traditsiooniline meditsiin loobus selle kasutamisest. Teine põhjus on alkaloidid taimel, millel on toksiline toime. Sel põhjusel kasutatakse diptaami tänapäeval terapeutiliselt peaaegu ainult homöopaatia. Seal segatakse ravimtaime teatud annustes, mis on täiesti kahjutud. Homöopaatiliste näidustuste hulka kuuluvad kõigepealt ebaregulaarsed perioodid ja kõht ja soolestiku kaebused. Muud näidustused hõlmavad järgmist puhitus ja ebameeldiva lõhnaga väljaheide. Teine tervis Diptaami oht on selles sisalduvad furanokumariinid. Kui need ained satuvad inimesele nahk, põhjustavad nad tugevat valgustundlikkus. Kui tekib ka päikesevalgus, võib see nii olla viima pikenenud põletik ja villid pärast diptaami puudutamist.
