ELISA test on laboratoorne tervisekontroll, mille läbiviimisel tekib nn antigeeni-antikeha reaktsioon. Testida saab erinevaid antigeene, mis mängivad rolli inimese- või veterinaarmeditsiinis. Saksamaal tellitakse test sooritama ainult akrediteeritud laboratooriumid.
Mis on protseduur?
Laboratoorsete meditsiiniliste uuringute raames kuulub ELISA test nn immunoloogiliste protseduuride hulka. Katsemenetluse kaudu valk molekulid saab tuvastada üsna erinevates kehavedelikud. ELISA on ensüümiga seotud immunosorbendi testi lühend. Seetõttu on tegemist ingliskeelse nimetusega, mis on aga Saksa meditsiinilises kasutuses kinnistunud. ELISA test kuulub laboratoorsete meditsiiniliste uuringute raames nn immunoloogiliste protseduuride hulka. Testiprotseduuri saab kasutada valgu tuvastamiseks molekulid väga erinevates kehavedelikud. Nende avastamine molekulid omakorda võimaldab teha järeldusi teatud haiguste või kliiniliste piltide kohta, mistõttu arstid panevad ka oma diagnoosi sõltuvusse sellise ELISA testi tulemusest. Testiprotseduur on seetõttu igapäevases kliinilises praktikas väga oluline, olgu see siis ambulatoorne või statsionaarne. Vastav kehavedelikud, näiteks tervikuna veri või vedelikud liigesedsaadetakse laborisse kohe pärast patsiendilt kogumist. Need on tavaliselt üsna kiireloomulised proovid, sest kohalikku materjali peetakse tundlikuks ja seda tuleks võimalikult kiiresti uurida. Nn ülehinnatud proovid võivad viima valenegatiivsetele tulemustele, sest patoloogiline valgud avastatavad on vahepeal vähenenud või täielikult lagunenud. Seega on nn preanalüütikal ELISA-s oluline roll; kahtlaste või negatiivsete tulemuste esinemist tuleb korrata, kui ilmnevad sobivad kliinilised sümptomid.
Funktsioon, mõju ja eesmärgid
Õigeks testimiseks akrediteeritud meditsiinilaboris on katseklaasid ja nn mikrotiiterplaadid hädavajalikud. Need peenikeste nõgusate süvenditega plaadid on valmistatud spetsiaalsest plastikust ja kumbki kaetud väga spetsiifilise antikehaga. Kui tuvastatav antigeen on uuritavas kehavedelikus, siis toimub nn lukustuse ja võtme põhimõttel spetsiifiline antigeeni-antikeha reaktsioon. Proovimaterjali saab laboritöötajad plaatidesse sisestada kas käsitsi, kasutades pipette, või täielikult automaatselt. Kaasaegsetes laboratoorsetes meditsiiniinstituutides kasutatakse ELISA diagnostikas ainult täielikult automatiseeritud süsteeme. Kuid neid peavad jälgima väljaõppinud töötajad, meditsiinitehnilised laborandid. Nn sise- ja väliskvaliteedikontrolli eest vastutavad ka laboritöötajad, kes on meditsiinimeditsiinist kõrgemal laborimeditsiini valdkonnas. nakkushaiguse epidemioloogia ja mikrobioloogia. Pärast esimest katsepartiid, st pärast materjali pipetimist plaatidele, on proovis olevad spetsiifilised antigeenid, kui neid on, juba seondunud antikehade plastplaadil. Seejärel viiakse läbi pesu füsioloogilise soolalahusega, et eemaldada segavad tegurid, nagu soovimatud antigeenid või valgud ettevalmistusest. See samm on valepositiivsete reaktsioonide vältimiseks väga oluline. Labori tõlgendatav valepositiivne tulemus võib patsiendile põhjustada surmaga lõppevaid tagajärgi. Katse teises etapis lisatakse veel üks antikeha, mis on ühendatud ensüümiga. See märgistatud antikeha seondub ka antigeeniga. Kolmandas ja viimases etapis lisatakse kindlaksmääratud koguses spetsiaalne värv, mis laguneb suuremal või vähemal määral endiselt esinevate ensüümijääkide poolt. Lagundada saab ainult sellist ensüümi, mis ei olnud varem antikehaga antigeeniga seotud. Vaba ensüüm on võimeline lisatud värvi lõhustama. Lõigatud värvaine täpse koguse saab täpselt määrata teise laboratoorse meetodi, nn fotomeetria abil. See võimaldab teha täpseid järeldusi selle kohta, kas proovis on antigeeni üldse olemas, ja kui on, siis kui palju. ELISA testi kasutatakse mitte ainult esialgse diagnoosi jaoks või teatud haiguste kahtlaste diagnooside ja kliiniliste piltide kinnitamiseks, vaid ka jälgida nende edenemist. Kui antigeen kontsentratsioon aastal muutub testis madalamaks ravi, loetakse ravi edukaks.
Riskid, kõrvaltoimed ja ohud
ELISA test saavutab oma informatiivse väärtuse peamiselt antigeense struktuuri tuvastamise kaudu kehavedelikes. Test võimaldab nn kvalitatiivset, kuid ka poolkvantitatiivset ja kvantitatiivset avaldust teatud antigeenide kahtlustatava esinemise kohta kehavedelikes. Terve veri testiks kasutada ei saa, ainult vereseerumit. Patsiendi otsene test, näiteks kapillaar veri Euroopa näpuotsaga, ei ole seetõttu, nagu mõnede teiste seroloogiliste testide puhul, tänaseni võimalik. Inimmeditsiinis kasutatakse ELISA testi peamiselt antigeenide tuvastamiseks bakteriaalsete, viiruslike või seenhaiguste korral. Lisaks sellele on kõik hepatiidi seroloogiat kontrollitakse uuesti ELISA testiga. Teatud hormoonid, näiteks rasedus hormooni HCG, saab määrata ka ELISA testiga. Kui ajal tekivad teatud tüsistused rasedus, täpsed teadmised kontsentratsioon rasedushormooni sisaldus veres on diagnostiliselt ja terapeutiliselt väga kasulik. Teine katse näidustus on nn paraproteiinide tuvastamine uriinis, kuna neid esineb näiteks erinevates kasvajahaigused, näiteks hulgimüeloom. ELISA testi tehakse paljudes laborites ka tänapäeval, kuid eksperdid peavad seda aegunuks. Immuunreaktsioon seotud ensüümide ELISA testis on viimastel aastatel järjest enam radioaktiivselt märgistatud antikehade, mis annavad veelgi parema kvantitatiivse mõõtmistulemuse. Neid teste nimetatakse ka RIA-ks, radioimmunabsorbenttestiks. Muud ELISA spetsiifilised edusammud on kerged keemilised meetodid, nagu luminestsents või fluorestsents.
