Elurõõmu tundmine, lihtsalt õnnelik olemine siin ja praegu – see on see, mida enamik inimesi soovib. Kuid paljud keeravad oma soovid ja ootused liiga kõrgele ning kogevad vastupidist. Elurõõmu saab aga mõjutada.
Mis on joie de vivre?
Mõiste joie de vivre kirjeldab pöördumatut sisemist rõõmutunnet inimese elus. Mõiste joie de vivre kirjeldab pöördumatut sisemist rõõmutunnet inimese elus. Inimesed kirjeldavad seda erinevalt. Mõne jaoks on see meeldiv sisetunne lõõgastus, teistel on tunne, et nad suudavad puid välja tõmmata, mõned kogevad seda ülevoolava energiana. Igaüks kogeb elurõõmu omal moel. See võib tekkida meie endi sees, ilma et midagi erilist oleks juhtunud, kuid sama hästi võib see olla reaktsioon välistele sündmustele, mida me positiivselt hindame. Elurõõmu tunne sõltub seetõttu ka meie mõtetest. Kuigi elurõõmu tunneb ja saavutab igaüks erinevalt, saab seda aktiivse sekkumisega suurendada. Seega sõltub see peamiselt kahest vastastikku mõjuvast aspektist. Ühelt poolt teatud tingimused, mis võimaldavad muretut elu (need omakorda on indiviiditi erinevad) ja teisest küljest õige kokkupuude nende tingimustega. Näiteks kui kellelegi meeldib mängida tennis, peaks inimene seda harjutama seisund sportlikust tegevusest aeg-ajalt. Et aga sellest tekiks elunauding, on ülioluline ka see, et tegevus oleks optimaalselt nõudlik. Näiteks tennis partner peaks mängima tasemel, mis pole liiga igav (sest halb) ega liiga nõudlik (kuna väga hea).
Funktsioon ja ülesanne
Elu nautimine on oluline allikas tugevus ja energiat elus. Lapsed oskavad ikka väikestest asjadest elus rõõmu tunda. Täiskasvanutel on elurõõmu tundmine palju tugevamalt seotud sisemise suhtumise ja olukordade hindamisega. Hirmud, mured või depressiivsed meeleolud võivad elurõõmu pärssida. Seega on muu hulgas juhataja-kontrollitud ja seetõttu ka mõtetest positiivselt mõjutatav, näiteks olukordi ümber hinnates. Kes ei suuna fookust ainult negatiivsetele asjadele, aitab sellega palju kaasa vaimsele heaolule. Lisaks sisemisele hoiakule on mitmeid tegevusi, millel on positiivne mõju elurõõmule, nt:
- Võtke aega iseenda jaoks
- Saate teada, mis on teile lähedal süda ja lõbus. Laulmisest, tantsimisest ja muusika kuulamisest.
- Kehaline aktiivsus
- Loen raamatut
- Suhelge teiste inimestega
Võimalusi on veel palju nagu pildistamine, mängimine, sõprade ja tuttavatega suhtlemine ja palju muud, sest igaüks peab ise uurima, mis talle rõõmu pakub. Samuti aitab see, kui teadvustada õhtuti päeva ilusaid hetki ja need uuesti üle vaadata. Samuti on oluline aktsepteerida iseennast oma individuaalsuses ja väärtustada iseennast. Elurõõm ei saa aga olla püsiv seisund. Igaüks, kes selle poole püüdleb, peab pettuma. Tunded on alati allutatud elavatele tõusud ja mõõnad. Neid ei saa sundida. Elu juurde kuulub ka see, et käime vahel läbi oru, kust saame siis taas tugevnenud uutele randadele teele asuda.
Haigused ja vaevused
Inimeste kaotamisel lahkumineku, lahutuse või surma tõttu on normaalne, et ajutiselt ei tunneta enam elust rõõmu, sest kõigepealt valu tuleb töödelda. See võib võtta üsna kaua aega, mõnel juhul mitu aastat. Kroonilised või pikaajalised haigused mõjutavad oluliselt haigete elu, nii et nad võivad kaotada oma elurõõmu. Siin oleks oluline leida a tasakaal mis annab neile midagi positiivset, midagi tugevdavat väljaspool haigust, et nad saaksid kergemini taluda piiranguid, mida haigus endaga kaasa toob. Üldine elurõõmu kaotus on tavaliselt märk sellest depressioon kui sellel pole väliseid põhjuseid. Kui tuju on püsivalt hägune ning sisemine tühjus ja kurbus võtavad suurema osa ruumist, jõuab iga inimene lõpuks punkti, kus miski ei paku talle rõõmu. Tundub, et kõigel pole enam mõtet, ei kontakti teiste inimestega ega hobil, mis oli alati tore. Elurõõmu kaotus ei ole ilma ohuta, sest elu, milles rõõmu enam ei tunneta, tajutakse üha enam hallina ja hallina. mõttetu. Paljud inimesed satuvad seejärel käegakatsutavasse tähenduskriisi ja mõtlevad sellistes olukordades enesetapule, sest nad ei näe enam väljapääsu allakäiguspiraalist. Need, kes on selleni jõudnud, ei pääse tavaliselt süngest orust üksi välja, vaid vajavad pereliikmete ja sõprade abi ja mõistmist. Psühholoogi tugi on ka sellistel puhkudel väga soovitav ja abiks. Burnout võib tõsiselt mõjutada inimese elurõõmu. Igaüks, kes on sunnitud pidevalt väljuma oma füüsilisest või vaimsest piirist, keda kiusatakse tööalaselt või eraviisiliselt, on ühel hetkel kurnatud ega tunne enam millestki rõõmu. Kõik, mis enne oli lõbus, muutub koormaks. Enamikul juhtudel ühinevad füüsiline ja vaimne kurnatus ning haiged tunnevad end ainult kurnatuna ega tunne enam seda tugevus asjadega omal algatusel tegelema. Tihtipeale õnnestub vaid professionaalse abiga oma energiat juhtida nii, et edaspidi pööratakse rohkem tähelepanu oma energiavarudele ega pingutata enam üle. Alaväljakutse, nagu ka ülekutse, võib põhjustada ka füüsilisi ja vaimseid sümptomeid ning röövida inimestelt elurõõmu.
