Enesetaju on eneseteadvuse tugipunkt ja mängib rolli eriti psühholoogia jaoks. Näiteks enesetaju moonutused võivad vallandada sellised kliinilised pildid nagu anoreksia või düsmorfofoobia. Enesetaju võõrandumine põhjustab sageli sotsiaalset eemaldumist ja tühisuse tunnet.
Mis on enesetaju?
Psühholoogias viitab mõiste enesetaju iseenda tajumisele. Enesetaju mõistes mõistab psühholoogia enda inimese tajumist. Kõigi enesetaju summa moodustab inimese minapildi. Koos enesevaatlusega on enesetaju teadvuse ja eneseteadvuse kujunemise peamine eeldus. Enesetaju eristamiseks on väline taju. Teiste enda tajumine iseendaga ja enesetaju ei lange kunagi täielikult kokku. Enesetaju mõiste võib olla kas sissepoole suunatud või väljapoole suunatud. Meditsiinis viitab sissepoole suunatud enesetaju tavaliselt proprioretseptorite tajudele ehk sügava või lihase meele sensoorsetele tajudele, mis kuuluvad ka keha taju mõiste alla. Väliselt suunatud enesetaju moodustavad seevastu eksteroretseptorite muljed. See hõlmab kogu teavet enda kohta, mida visuaalne süsteem, kuulmismeel ja -taju lõhn lubama. Enesetaju on psühholoogias väga oluline seoses erinevate kliiniliste piltidega. Selles kontekstis mängib kehaskeemi ja kehakujutuse eristamine suuremat rolli.
Funktsioon ja ülesanne
Enesetaju on inimese jaoks oluline ehituskivi tervis ja kui see on moonutatud, mõjutab see nii vaimset kui ka sotsiaalset elu. Inimesed tajuvad oma keha tänu oma sensoorsetele struktuuridele. Neurofüsioloogiline kehaskeem on teoreetiline konstruktsioon, mis kirjeldab seda objektiivse enesetaju tegu. Seega koosneb keha skeem enda tajumisaparaadi taktiilse, vestibulaarse, propriotseptiivse, kuulmis- ja visuaalse teabe tajumisest. Seega põhineb keha skeem õppimine kogeb ja koosneb sellistest omadustest nagu keha orientatsioon, keha pikendamine ja teadmised kehast. See tähendab, et tänu proporetseptoritele ja õppimine kogemuse põhjal saavad inimesed tajuda oma keha suurust, mõõtmeid ja keha ehitust või funktsiooni. Nn kehapilt vastandub sellele neurofüsioloogilisele konstruktile kui puhtalt psühholoogilisele konstruktile. Kehapilt on suhteliselt objektiivne ja ei sõltu sisemistest protsessidest lähtuvalt inimese enda mõistusest, vaid selle moodustavad ainult objektiivsed meelelised tajud enda meelelistest süsteemidest. Psühholoogiline kehakujutis on seevastu subjektiivne ja sõltub meelest ning seega ka indiviidi sisemistest protsessidest. Need sisemised protsessid on peamiselt mõtted ja tunded enda inimese tajumisest. Kehapilt on seega mentaalne suhtumine oma kehasse ja seda nimetatakse ka kehateadvuse mõistega. Näiteks enda atraktiivsuse hindamine on kehapildi oluline omadus. See hinnang on harva sõltumatu teiste inimeste hinnangust. Teiste hinnang mängib seetõttu enamasti mentaalset subjektiivset kehakujutist. Kui füsioloogilise keha skeemi ja psühholoogilise kehapildi vahel on suuri lahknevusi, võib see häirida enesetaju. Võõraste piltide aktsepteerimine enda piltidena on selles kontekstis üks olulisemaid nähtusi. Selle tagajärjel võivad tekkida moonutused, keeldumised ja repressioonid, mis võivad vallandada enesepettused, näiteks need, mis on olemas anoreksia.
Haigused ja häired
Enesetaju võib vallandada tõsiseid haigusi objektiivse keha skeemi ja subjektiivse kehakujutise lahknevuste tõttu, mis sarnaselt anoreksia, on nii psühholoogilisi kui ka füsioloogilisi tagajärgi. Enamasti on selliste häirete keskmes omaenda kuju puudutavad soovunelmad. Lisaks enda soovipiltidele saab vastu võtta ka teiste inimeste soovipilte, mis aja jooksul tunnevad end oma soovipiltidena. Sellisel juhul võtavad mõjutatud isikud mõnikord ka oma keha ekslikke väliseid ettekujutusi enesetaju ja selle põhjal arendada oma keha kohta soovpilte. Sageli kardavad nad, et jäävad kinni soovipiltide jälitamisest. See hirm tuleneb häbitundest, et ei vasta veel ideaalsetele kujunditele. Kuna enese tajumisel on oma identiteedi kujunemisel suur roll, moonutavad moonutused ja muud enesetaju võõrandumised ka mõjutatud inimeste tajutud identiteeti. Häiritud enesetaju ei mängi rolli ainult selliste häirete korral nagu anorexia nervosa, kuid võib avalduda ka sellistes häiretes nagu sotsiaalne foobia. Selle haiguse taustal on nn tähelepanu keskpunkti efekt sageli raskendavaks teguriks. Mõjutatud tunnevad end seetõttu pidevalt teiste inimeste vaatlusel. Häiritud enesetaju mängib rolli ka sellistes haigustes nagu düsmorfofoobia. Patsiendid tunnevad end ebameeldivana ja arendavad enese tagasilükkamist kuni eneseviha. Sellega suhtlevad paaniline hülgamise hirm ja teiste inimeste reaktsioonid. Kadeduse ja üksinduse tunne ning hirm teistele pettumust valmistada on ka düsmorfofoobia kontekstis olulised vähenenud enesehinnangu sümptomid. Kannatanute inetus eksisteerib ainult nende endi silmis, kuid piirab nende ühiskondlikku elu ja viib sageli isegi ühiskonnaelust täieliku taandumiseni. Tekib tühisuse tunne.
