Sünonüümid laiemas tähenduses
Ravivõimlemine, liikumisteraapia, füsioteraapia (füsioteraapia alavaldkond - füsioteraapia), füsioteraapia Füsioteraapia mõiste on füsioteraapia mõiste asendanud alates 1994. aastast ja on seega orienteeritud rahvusvahelisele kasutamisele. Järgmises teemas kasutan mõlemat mõistet sünonüümselt, kuna füsioteraapiat kasutatakse endiselt üldkeeles väga sageli. Sõna füsioteraapia on tuletatud kreekakeelsetest sõnadest physio = loodus ja therapeia = ravi kaas.
Füsioteraapia-füsioteraapia on arsti poolt välja kirjutatud ravim, mis põhineb meditsiinilisel diagnoosil ja koosneb paljudest erinevatest ravivormidest, mille eesmärk on säilitada või taastada võimalikult suur liikumis- ja toimimisvõime füüsilises (= somaatilises) ja vaimses (= psühholoogiline) inimese tunnetus. Liikumis- ja toimimisvõimet võivad kahjustada haigused, õnnetusjuhtumid, kaasasündinud häired või vale käitumine igapäevaelus. See eesmärk põhineb maailma määratlusel Tervis Organisatsioon (WHO), mis kirjeldab tervist kui füüsilise ja vaimse heaolu seisundit.
Erinevate aktiivsete ja / või passiivsete ravivormide kasutamine (kirjeldus järgneb) võib välistada valu inimestel taastada tervislikud (füsioloogilised) liikumis- või asendusfunktsioonid, tasakaal lihasjõu tasakaalustamatus (lihaste tasakaalustamatus) ja edendada laste füsioloogilist arengut. See pakub patsiendile tööriista (abi eneseabi jaoks) aktiivseks ja iseseisvaks tervendamisprotsessi toetamiseks ja jätkamiseks ning uute probleemide vältimiseks. Juba iidsetel aegadel oli teada võimlemisharjutuste, massaažide ja ravivannide lõõgastav toime, kasutati termilisi ja mineraalseid allikaid.
Hippokrates (umbes 400 eKr), kes pidas elusorganismi organismiks, tervis as tasakaal ja haigus kui häiritud üldine füüsiline (füüsiline) ja vaimne (psühholoogiline) seisund, pidas meditsiinilist seisukohta, et loodusel on oma tervendav jõud. Seda põhimõtet võib tänapäeval leida paljudest füsioteraapia vormidest, mis stimuleerivad keha enesetervendavat jõudu.
Juba 18. sajandil töötas Rootsi spordiõpetaja välja füüsilistest harjutustest suunatud terapeutilise võimlemise, 19. sajandil ravivannide kasutamise, vesivõimlemine ja tervis haridus jms (hüdroteraapia (veeteraapia) isa Sebastian Kneipp nautis üha suuremat populaarsust. 20. sajandi alguses tõi Berliini arst Saksamaale “Rootsi ravivõimlemise” ja määratles “võimleja” elukutse.
Sõdade ja tööõnnetuste sagenemise tagajärjel suurenes ravivajadus ja laienes füsioteraapia rakendamine erinevatele meditsiinivaldkondadele nagu kirurgia ja neuroloogia. Füsioteraapia füsioteraapia hõlmab laias valikus terapeutilisi meetmeid ja tegevusvaldkondi. Tänapäeval on füsioteraapia moodsa meditsiini oluline osa ning praktikas, haiglas ja rehabilitatsioonis ei saavutataks füsioteraapiata palju edusamme. Seda saab kasutada igas vanuses ja see on mõnede probleemide jaoks isegi tõhusam ja vähem riskantne kui ravimiteraapia. Tänu paljude patsientide kasvavale teadlikkusele soovist aktiivselt osaleda nende taastumisprotsessis ning kaaluda teiste raviprotseduuride eeliseid ja riske, muutub keha enda enesetervendamise võimu aktiveeriv ravi üha olulisemaks.
