Sünonüümid laiemas tähenduses
Kõndimine, kepikõnd, jõukõnd, kõndimine, SportWalking ja eriti Nordic Walking kuuluvad viimaste aastate edukamate trendispordialade hulka. Mõlemad spordialad kuuluvad vastupidavus spordialad ja sobivad peaaegu kõigile inimestele, kes soovivad oma treeninguid teha kardiovaskulaarsüsteem. Kõndimine ja Nordic Walking sobivad kõige paremini inimestele, kes pole kas kunagi varem sporti teinud või kes pole võib-olla aastaid aktiivsed olnud.
Nendel kahel spordialal on suur tähtsus ka meditsiinilises taastusravis mitte ainult pärast ortopeedilisi operatsioone, vaid ka selleks, et edukalt suurendada stressi pärast sisehaiguste protseduure. Need spordialad sobivad eriti südamehaigustega patsientidele süda haigused, nagu südame isheemiatõbi (CHD), või pärast möödaviigut operatsiooni. Nendel juhtudel tuleb sporditegevusi siiski teostada doseeritult ja võimaluse korral ekspertide juhendamisel.
Mõlemad erialad sobivad võrdselt ka kehakaalu pikaajaliseks vähendamiseks patoloogiliste haiguste korral ülekaaluline (ülekaalulisus) ja seetõttu harrastavad paljud inimesed. Teaduslik ettevalmistus ja füsioloogilised põhimõtted on mõlema spordiala puhul peaaegu identsed ning seetõttu on neid selle teema esimeses osas selgitatud. Kolmas spordiala selles kategoorias on sörkimine. Seejärel selgitatakse erialade erinevusi, eriti mis puudutab vastava spordiala tehnikat ja varustust.
Teaduslike aluste koolitamine
Ükskõik, mis on teie põhjus kõndimise või põhjamaise kõndimise valimiseks, teadmised mõnest põhitõest teaduse koolitamine on hädavajalik. Positiivse mõju saavutamiseks kardiovaskulaarsüsteem, või spordi kaudu kaalu langetamiseks on kõigepealt vaja regulaarselt treenida. Spordimeditsiini mõttes on koolituse eesmärk suurendada või säilitada sooritusvõimet.
Jõudluse kasvu ja kehakaalu alandamise kõige olulisem eeldus on see, et sporti harrastatakse regulaarselt ja mitu korda nädalas. Vastava koolitusüksuse intensiivsus ja kestus on teisejärgulise tähtsusega. Füüsilise pideva paranemise saavutamiseks sobivus algajate piirkonnas on vajalik suunatud treening vähemalt kaks korda, parem kolm korda nädalas.
Füüsilise tegevuse alguses on treening 20–30 minutit kolm korda nädalas palju tõhusam kui 60–90 minutit üks kord nädalas. Treeninguefektid põhinevad keha kohanemisprotsessidel. Inimorganism reageerib regulaarsetele kohandatud treeningstiimulitele jõudluse suurenemisega.
Kestva edu saavutamiseks on aga sama oluline tagada organismile piisavad taastumisfaasid. Algaja piirkonnas peaks kahe ühiku vahel olema vähemalt 24-tunnine paus vastupidavus koolitus. Ambitsioonikad harrastussportlased saavad seda vaheaega lühendada või seada vastavatesse treeningüksustesse erinevad prioriteedid, nt pikema aja möödudes vastupidavus koolituse nad saavad teha a harjutamiseks järgmisel päeval.
