Narkomaania ravi
Puuduvad ravimid, mis võivad kanna kannuse ära kaotada. Paranemisprotsessi saab siiski kiirendada mõnede ravimitega. Kõigi nende ravimite eesmärk on vähendada valu ja tekkiv põletik.
Sageli võetakse ravimeid, mis suudavad saavutada mõlemat korraga. Nn põletikuvastased ravimid, näiteks Voltaren või Ibuprofeen on alati populaarsed. Nende tõttu kõht- kahjustava toimega, tuleks neid siiski võtta vaid teatud aja jooksul.
Pikaajaline kasutamine pole pigem soovitatav ja kui jah, kõht kaitse tuleb tagada Pantozol®'i võtmisega. Rasketel juhtudel võib ravimit süstida ka kahjustatud piirkonda. Enamikul juhtudel süstitakse analgeetikumi kaltsiumi lähedusse.
Samuti võib proovida põletikulist reaktsiooni pärssida kortisoon. Ebamugavuse leevendamiseks võib kasutada ravimigeele ja kreeme, millel on nahale jahutav toime, samuti taimseid salve, mida saab kanda kanna kohal nahale. Mõnikord võib Kytta salvi kasutamine olla kasulik ja seda kirjeldatakse leevendavana valu ja põletik. Juhtudel, kui konservatiivsed ravimeetodid on ebaõnnestunud, tuleks kaaluda kirurgilist sekkumist.
Seda kasutatakse eriti siis, kui kreeni kannustamisel on tõsiseid kulgu ja sümptomeid, mis tõsiselt piiravad patsienti ning tema igapäevaelu ja liikuvust. Kirurgilist protseduuri saab läbi viia kas üldise või seljaaju all anesteesia. Operatsiooni ajal tehakse umbes 5 cm suurune sisselõige kanna luu jalatallal ja pääseb ligi nn plantaaraponeuroosile, kõõlusplaadile, mis moodustab tegeliku jalatalla.
Pärast seda kas see ninakas plaat lõhestatakse või lõigatakse tükk välja. Seda tuleks teha kondise kaltsiumikahjustuse tasemel. Kondiline väljaulatuvus tehakse selle protseduuri abil ruumi nii, et see ei puutuks kõõlusega otseselt kokku, mis viib lõpuks kirjeldatud kaebusteni.
Mõnel juhul eemaldatakse operatsiooni käigus kanna tegelik kannus. Seejärel suletakse kand uuesti. Pärast operatsiooni tuleks jalga võimalikult palju säästa, et vältida kanna kannuse kohest kordumist.
Sellele järgneb regulaarne füsioteraapia, mis koosneb venitus harjutused ja jõu kasvatamine. Pärast u. 3 kuud peaks patsient saama taas täiskoormuse jalale panna ja igapäevaseid liigutusi ilma piiranguteta sooritada.
Kõik selle sarja artiklid:
