Kuidas ravitakse trahhoomi?
Süsteemne või lokaalne, rakusisene antibiootikumid kasutatakse raviks trahhoom. WHO soovitab tetratsükliinidega kohalikku ravi. Ravi asitromütsiiniga on samuti võimalik, kuid on kallim.
Armide staadiumis tuleb entropioni ja trihhiaasi eemaldamiseks teha operatsioon. Sarvkesta kirurgilisel taastamisel (keratoplastika) on raskekujulise haiguse lõppstaadiumis vähe eduvõimalusi trahhoom. Enamikul juhtudel on siiski ravivõimalused trahhoom on mõjutatud riikide sotsiaalmajanduslike standardite tõttu väga piiratud.
Kuidas saab trahhoomi ära hoida?
Määrdunud nakkusega nakatumist saab suures osas ära hoida asjakohaste hügieenimeetmete abil, nt käte hügieeniline desinfitseerimine 70% alkoholiga. Kontaktläätsede kasutajaid tuleb teavitada nende võimalikest ohtudest kontaktläätsed (sarvkesta vigastused superinfektsioon) ning õpetatud korralikult puhastama ja ladustama. Hügieenivahendite puudumine vähearenenud riikides soodustab trahhoomi esinemist. Ainult infrastruktuuri parandamise, piisava veevarustuse ja hügieenitingimuste parandamise (nt üks kord päevas näopesu) abil on võimalik trahhoomi haigestumist vähendada.
Kui nakkav see on?
Nagu paljud bakteriaalsed infektsioonid, on trahhoom väga nakkav. Siiani pole selge, kas patsiendid on 5–10-päevase inkubatsiooniperioodi ajal juba nakkushaigused või alles esimeste sümptomite ilmnemisel. Edastus inimeselt inimesele toimub aga kärbseid kandvate kärbeste kaudu bakterid või määrdunud nakkuse kaudu. Kehv hügieen või rätiku jagamine võib olla näiteks ülekandeviis.
Mis on trahhoomiga prognoos?
Trahhoomi prognoos sõltub haiguse staadiumist. Prognoos on hea, kui ravi alustatakse varajases staadiumis. Pimedus tekib ainult siis, kui seda haigust pole aastaid ravitud ja uuesti nakatumine on suur.
Mis on trahhoomi ajalugu?
Mõiste klamüüdia on tuletatud klamüüdidest (gr. Mantel). Trahhoomitaolise haiguse kirjeldus inimsilm võib leida juba iidsetest traditsioonidest.
Esimese kirjelduse Chlamydia trachomatis'est tegid 1907. aastal Ludwig Halberstadter (* 1876 Beuthenis, Ülem-Sileesias, † 1949 New York City) ja Stanislaus von Prowazek (* 1875 Tšehhi Vabariik, † 1915 Cottbusis). Nad suutsid näidata, et trahhoomi kliinilise pildi saab eksperimentaalselt inimeselt inimahvidele üle kanda: kasutades spetsiifilist värvimismeetodit, Giemsa plekki, tuvastasid nad rakkudes olevad vakuoolid konjunktiiv, mida nad tõlgendasid trahhoomi põhjustajana. Järgnevatel aastatel leiti vastsündinute sidekesta tampoonidest sarnaseid inklusioonkehasid konjunktiviit, emade emakakaela ja meeste ureetra tampoonides.
Tänu nende vähesele kultiveeritavusele kunstlikes söötmetes, nende väiksuse ja puhtalt rakusisese paljunemise tõttu klassifitseeriti patogeenid valesti viirused. Tänu rakukultuuritehnikale ja elektromikroskoopiale sai 1960. aastate keskel selgeks, et klamüüdia pole viirus, vaid bakter. 1966. aastal tunnustati neid Chlamydiales'i eraldi rühmana bakterid.
