Sünonüümid
- Reproduktiivmeditsiin
- In vitro viljastamine
Sissejuhatus
Kui kõik terapeutilised katsed esile kutsuda rasedus on ebaõnnestunud (vt: Täitmata soov lapsi saada), rakendatakse reproduktiivmeditsiini protseduure, mida nimetatakse ka kunstlikuks viljastamiseks.
Homoloogiline viljastamine
Mõni kasutab seda kunstliku viljastamise protseduuri sperma seotud meeste põhjused viljatus (vt eespool). Nende hulka kuulub ebapiisav ejakulatsiooni maht (parvisemia), ebapiisav sperma kontsentratsioon ejakulaadis (oligozoospermia) ja ebanormaalne spermatosoidide liikuvus (asthenozoospermia). The sperma partnerist transporditakse otse naise juurde emakas.
Kuna naise oma emakakaela möödutakse kui võimalik läbipääsu takistus, seda protseduuri kasutatakse ka emakakaela korral viljatus (vt eespool). Spermat saab kasutada vahetult pärast valmistamist või pikemaks ajaks külmutada. Kui mehel on operatsioon või suguelundite kiiritamine, näiteks a vähk töö (nt eesnääre vähk), saavad paar spermat eelnevalt külmutades säilitada.
Heteroloogiline viljastamine
Selles kunstlikus viljastamises pärinevad sperma vastupidiselt homoloogsele viljastamisele tundmatult doonorilt. Seda kasutatakse juhul, kui partneri sperma kvaliteet või kogus on homoloogiliseks viljastamiseks ebapiisav.
In vitro viljastamine (IVF)
Tõlgelt nimetatakse seda protseduuri „viljastamiseks katseklaasis”, kuna erinevalt viljastamisest toimub in vitro viljastamine väljaspool emakat. Protseduur hõlmab tavaliselt nelja etappi:
- Esimene samm on munasarja hormonaalne stimulatsioon. Hormoon GnRH, mis toimib hüpofüüsi (hüpofüüs), põhjustab munasarjas munarakkude sünkroonset küpsemist nende ümbrises (folliikulis).
- Lisaks hormoon v manustatakse (folliikuleid stimuleerivat hormooni), mis soodustab folliikulite küpsemist.
Kui ultraheli kontroll näitab folliikulite piisavat suurust, ovulatsioon käivitab hormoon HCG (inimese kooriongonadotropiin). Kui naine keeldub hormonaalsest eeltöötlusest, võib selle etapi ära jätta. Siiski on oht, et järgmises etapis ei saa piisavalt küpseid munarakke, mis võib edukuse määra kiiresti vähendada.
- Järgmine samm on folliikul punktsioon.
Mitmete folliikulite ehk munarakkude sisu imetakse läbi laparoskoopia või vaginaalselt all ultraheli juhendamine.
- Viimane etapp on in vitro kultiveerimine. Valmistatud isane sperma lisatakse munadele kasvukeskkonnas. Umbes 17 tunni pärast tehakse mikroskoopiline uuring, et teha kindlaks, kas söötmes on viljastatud.
Seejärel arendatakse maksimaalselt kolmest viljastatud munarakust embrüod ja kantakse naise omale emakas veel kahe päeva pärast. Ülejäänud viljastatud munarakud saab külmutada ja kasutada teisel katsel. Pärast üleviimist antakse naisele a rasedus- püsiv hormoon (HCG või progesterooni), et aidata embrüo implantaat emakas.
Kunstlikku viljastamist kasutatakse siis, kui seemendamise tingimused (vt eespool) on ebapiisavad või varasemad seemendused on olnud ebaõnnestunud.
Mehe poolel on see jälle sperma kahjustuste puhul naise pool, kui seemnerakkude ja munarakkude kohtumist takistavad nt munajuha anatoomilised takistused või adhesioonid. Sõltuvalt patsiendi vanusest rasedus selle protseduuri abil saab iga kümnes kuni üks neljas naine. Nagu kogu munasarja hormonaalse stimulatsiooni puhul, on ka hüperstimulatsiooni sündroomi oht (vt allpool).
Selles kunstliku viljastamise protseduuris tuleb teha esimesed kaks sammu (munasarja, folliikuli hormonaalne stimulatsioon punktsioon) on identsed IVF omadega. Viimases etapis aga partnerilt saadud sperma, mida saab otse partnerilt munandid or epididümis, viiakse klaasipipeti abil otse naise munasse. Seetõttu sobib protseduur isegi meessoost sperma või ejakulatsiooni tõsise kahjustuse korral, mis on kõik muud reproduktiivmeditsiini meetodid ebaõnnestunud. See hõlmab ka seemnerakkude täielikku puudumist ejakulatsioonis (asoospermia) või ejakulatsioonihäireid.
