Näidustus kunstlikule põlveliigesele
Teha otsus paigaldada kunstlik põlveliigese lihtsam, on määratletud märked selle kohta, millal kunstlik põlveliiges on soovitatav. Põhimõtteliselt konservatiivne ravi koos valuvaigistid ja haigele tuleks alustada füsioteraapiat põlveliigese. Kuid kui need ravivõimalused on ammendatud ja pole mingit mõju avaldanud, võib arst anda näite kunstliku põlveliigese.
Kõige sagedasemad artroosi sümptomid on valu liikumise ajal, kuid valu puhkeolekus on võimalik ka kaugelearenenud staadiumis. Need puhkevalud tekivad eriti sageli öösel. Patsiendid võivad märgata ka teatud liigese jäikust.
Üldiselt on mõjutatud patsientide elukvaliteet märkimisväärselt halvenenud. Kõige tavalisem näidustus kunstlik põlveliiges on liigese nn degeneratiivne kulumine. Liigese luupinnad on kaetud kaitsekihiga.
See kaitsekiht koosneb kõhr pabertaskurätik. See kiht tagab vuugi sujuva ja ilma liikumise valu. Kui see kiht kõhr on vanusega üha enam kulunud ja lõpuks täielikult puudub, luu puutub luuga püsivalt kokku, põhjustades tõsist valu põlves.
Vahepeal artroos pole enam ainult vanaduse probleem. Mõjutatud on ka üha rohkem noori. Olgu selleks siis õnnetus või spordivigastus.
Põlveliiges artroos võib olla põhjustatud ka jalgade või jalgade väärasendist, ülekoormusest, varasematest operatsioonidest või kroonilisest ülekaaluline. Kunstpõlve on erinevat tüüpi liigesed. Sõltuvalt põlveliigese kahjustuse ulatusest on erinevat tüüpi kunstlik põlveliiges kasutatakse.
Kui ainult teatud külg on kulunud või hävinud, tuleb ainult see külg asendada kunstmaterjaliga. Selleks kasutatakse nn osalisi proteese. Neid nimetatakse ka kelguproteesideks, sest need näevad välja nagu kelgu jooksjad.
Kui kõhr ja luukoe on defektne mitte ainult ühes, vaid mitmes kohas, siis kasutatakse kunstliku põlveliigese erinevat varianti. Seda varianti nimetatakse nn täisproteesiks ehk totaalseks proteesiks. Kuna sidemestruktuurid on seotud ka põlveliigese stabiilsusega, mängivad need rolli ka kunstliku põlveliigese valimisel. Kui sidemete aparaat on terve ja seega kahjustamata, saab kasutada lahti ühendatud proteese.
Isegi inimestel, ülemine ja alumine jalg ei ole omavahel kindlat ja suunavat sidet. Kui sidemete aparaat on juba mõnevõrra kahjustatud, kasutatakse stabiilsuse kaotuse kompenseerimiseks nn osaliselt ühendatud proteese. Mõnel juhul on sidemeaparaat nii kahjustatud, et see ei suuda enam täita põlveliigese stabiliseerivat funktsiooni.
Nendel juhtudel kasutatakse täielikult ühendatud kunstliku põlveliigese tüüpe. Erinevate kunstliku põlveliigese tüüpide üksikasjalikumaks mõistmiseks on vaja arvestada põlveliigese struktuuri. Põlveliigese moodustab kints, Seda väiksem jalg ja põlvekaha.
Osa kints see on seotud põlveliigese moodustavad kaks libisevat rulli, mida nimetatakse ka kondüülideks. Seal on sisemine ja välimine rull. Alumine jalg moodustab nende rullide jaoks platoo kui vaste.
Kaks kettakujulist meniskit toimivad libiseva laagri ja puhvrina. Patella tagakülg puutub kokku ainult kints, kuid mitte sääreosa. Nn kelguproteesiga asendatakse tavaliselt ainult üks reie roll ehk ainult üks kondüül.
Seejärel nimetatakse proteesi tüüpi unicondylar hemicycle. Mõlemate rullide vahetamisel nimetatakse kunstliku põlveliigese tüüpi bikondüülseks kelguproteesiks. Ühepoolsed kelguproteesid on tavaliselt juhitamata.
See tähendab, et need proteesid asetatakse täpselt sinna, kus need on puudulikud. Seetõttu asendavad need ainult ühte struktuuri. Kelguproteeside juhtimata tüüpide korral peavad põlveliigese sidemed olema terved, et nad saaksid jätkata liigese juhtimist.
Nii et kui sidemed pole lisaks liigesele terved, peab protees olema vähemalt osaliselt või isegi täielikult ühendatud. Sellisel juhul ei asenda protees mitte ainult defektset pinna struktuuri, vaid peab üle võtma ka sidemete funktsiooni. Täielikult ühendatud proteesid juhitakse teljega ja neid kasutatakse täisproteesi osana, kui nii reie kui ka reieluu sääreosa tuleb ka ravida, kuna kõik struktuurid on kahjustatud.
Kõik selle sarja artiklid:
