Sünonüümid
Kreeka keeles: osteon = luu ja paatos = kannatused, haiguse sünonüümid: manuaalmeditsiin / teraapia, manuaalteraapia, kiroteraapia, kiropraktika
Määratlus
Osteopaatia hõlmab aktiivse ja passiivse lihas-skeleti süsteemi taastatavate funktsionaalsete häirete diagnoosimise ja ravi kontseptsiooni. See on holistiline manuaalmeditsiin, mille käigus diagnoositakse ja ravitakse kätega funktsionaalseid häireid. Seda kasutatakse kas üksi või koos traditsioonilise meditsiiniga.
Osteopaatia on iseseisev ravimeetod ainult USA-s. Osteopaatia määratlus on väga raske. Osteopaatiat kasutavad (eri)arstid, mittemeditsiinilised osteopaadid, alternatiivarstid, füsioterapeudid, massöörid, diplomeeritud spordiinstruktorid ja muud mittemeditsiinilised elukutsed.
Nii paljude erinevate nimede, elukutsete ja doktriinide juures pole ime, et segadus hakkab kiiresti valitsema. Vaatamata erinevustele on olulisemad manuaaltehnikad identsed, kuid neid kasutatakse vastavalt nõuetele. Mõiste osteopaatia saksakeelne orientatsioon põhineb anatoomia ja neurofüsioloogia alusteaduslike uuringute tulemustel.
Kavatsuse “elu on liikumine” kohaselt peavad kõik koed olema vabalt liigutatavad, vastasel juhul tekivad talitlushäired ja liikumiskaotus. Osteopaatia USA-Ameerika mõistes on orienteeritud „… erilisele disain USA-Ameerika iseloomuga "osteopaatia" inimese kohta … "(tsitaat: osteopaatiliste protseduuride teaduslik hinnang). Saksa Manuaalse Meditsiini Ühing (DGMM) eristab ka tõhusaid osteopaatilisi tehnikaid, mis on neurofüsioloogiliselt arusaadavad, ja selgitavaid lähenemisviise, mis on vastuolus teadusliku uurimistööga.
Osteopaatia vaimne isa oli ameeriklane Andrew Taylor Still (1828-1917). Ta rajas osteopaatiale kui uuele teadusele enam kui 130 aastat tagasi 22. juunil 1874. Ta otsis uut arusaama meditsiinist, mis ei vajanud ravimeid ega kirurgiat.
Ta ise nimetas oma osteopaatia valdavalt anatoomilise kontseptsiooni allikaks Jumalat ja oma kogemusi. Tõenäoliselt teadis ta tegelikust algusest Euroopas. Siin praktiseeriti „luude seadmist“ alates 17. sajandist.
See oli osa operatsioonist ja hõlmas selle seadistamist luud ja liigesed. Kuna sel ajal ei olnud veel leiutatud pildistamisprotseduure, nagu röntgenikiirgus, pidi uurija orienteeruma kliinilistes sümptomites ja leidudes. See viis erinevate uurimis- ja ravimeetodite väljatöötamiseni ning funktsionaalse anatoomia tundmiseni luud, rafineeriti sidemeid ja lihaseid.
Eelkõige määrati lihaste düsfunktsioonideks palpeeritavad liigeste väärasendid ja neid raviti vastavalt. Tüüpilised manipulatsioonitehnikad selgroo ja liigesevalu ning nende tolleaegsed näidustused, vastunäidustused ja riskid kehtivad osaliselt ka tänapäeval. Siiski välditi meelega viidet juba olemasolevatele Euroopa allikatest pärit teadmistele, et rõhutada USA (tolleaegsest aristokraatlikult domineeritud Euroopast) “intellektuaalset sõltumatust”.
Šotlane John Martin Littlejohn viis Stilli kontseptsiooni üle füsioloogiasse ja asutas 1917. aastal Londonis Britschi Osteopaatia Kooli (BSO). Stilli õpilane laiendas oma kontseptsiooni kolju. Hiljem pidi sellest kraniosakraalsest osteopaatiast saama iseseisev ravi.
Tänapäeval on osteopaatia terviklik lähenemine USA-s kadunud või piiratud. Vaid umbes 3-5% osteopaatilise meditsiini doktori (DO) lõpetajatest
kasutada eranditult manuaalseid tehnikaid. Saksamaal levisid teadmised osteopaatiast 1950. aastatel. Ameerika kolleegidega toimunud vahetuse kaudu hakati esmakordselt kasutama “manuaalmeditsiini/teraapiat”.
Alternatiivsed praktikud hakkasid välismaal õpitut praktiseerima. Tava tegelik levik algas alles 1980. aastate lõpus. Osteopaatiakoolid, peamiselt Prantsusmaalt ja Belgiast, asutasid Saksa filiaale. Siiani saavad siin osteopaatiat õppida füsioterapeudid, arstid, mittemeditsiinilised, massöörid ja meditsiinibasseini teenindajad. Tänapäeval on sellised koolituskeskused kõik erastatud.
