Kronobioloogia kohaselt on ühepäevased inimesed ehk nn lõokesed geneetiliselt päevatoimelised varased ärkajad. Ööinimesed ehk nn öökullid on seevastu öösel ja magavad hommikul kauem. Need, kes elavad pikas perspektiivis vastupidiselt oma bioloogiliselt eelnevalt programmeeritud une-ärkveloleku rütmile, võivad areneda päevaajal väsimus ja isegi psühhoosid.
Mis on päeval ja öösel inimesed?
Inimestega seoses teeb kronobioloogia seoses une-ärkveloleku rütmiga vahet nn päevainimestel ja ööinimestel. Kronobioloogia tegeleb käitumismustrite ja füsioloogiliste protsesside ajalise korraldusega. Selle kontekstis kirjeldab bioloogiline alaväli muu hulgas erinevate elusolendite une-ärkveloleku rütmi. See rütm on geneetiliselt ette programmeeritud ja seda saab muuta vaid raskustega, põhjustamata kaebusi. Teatud kohanemisvõime on antud, kuid põhilist suundumust ei saa muuta. Inimestega seoses teeb kronobioloogia seoses une-ärkveloleku rütmiga vahet nn päevainimestel ja ööinimestel. Päevainimesi tuntakse ka lõoke. Ööinimesi nimetatakse sageli öökullideks. Kronobioloogia mõistab neid öökulli kui pikki magajaid, kes on öösel aktiivsemad kui päeval. Lõokesed on seevastu varajased ärkajad ja seega päevased inimesed. Milline aktiivsuskalduvus inimesel on, sõltub temast geneetika. Isiklik sisemine kell annab teavet kuulumise kohta ühte rühma. Kuid tänapäeva inimene enam mitte alused tema rütm tema sisemisel kellal, kuid kelladel. Seetõttu elavad inimesed sageli vastupidiselt oma tegelikule une-ärkveloleku rütmile. Selline käitumine võib soodustada haigusi ja kurnatust.
Funktsioon ja ülesanne
Elusolendi une-ärkveloleku rütm on kohandatud tema elutingimustega. Näiteks on lõvid hämaruse ajal geneetiliselt aktiivsed. Nad puhkavad oma elupaiga kuuma keskpäikese all. Päeval nad magavad ja taastuvad. Ainult jahedas hämaruse faasis ärkavad nad tõepoolest ja asuvad jahile. Öised närilised põgenevad seevastu päevavalgust, piirates nende toitlustamist öötundidega. Nendel öötundidel on neid paljudel kiskjatel raskem tuvastada. Une-ärkveloleku rütm on seega oluline evolutsiooniline parameeter ja organismi unefaase kontrollib selle geneetiline une-ärkveloleku rütm. See kehtib ka inimeste kohta. Une ajal läbime mitu korda kerge ja sügava une faase. Lisaks on veel REM-une faasid ehk unenägu. Unefaaside rütm sobib une-ärkveloleku rütmiga. Une lõpu poole vahelduvad unefaasid järjest kiiremini, kuni inimene ärkab. Kui inimene kuulub lõokeste hulka, siis unefaaside kiirendatud vaheldumine toimub varajastel hommikutundidel. Seevastu öökullide puhul ei toimu kiiret vaheldumist varajastel hommikutundidel, vaid viivitatakse nende suhtes ja suhteliselt hilisemal päeval. Need, kes magavad vastupidi oma bioloogilisele rütmile, takistavad seega oma unefaaside loomulikku reguleerimist. Niipea kui ärkamisajad ei lange kokku geneetiliselt etteantud ärkveloleku faasidega, häirib ärkamine keha teatud unefaasides. Individuaalsed unefaasid on ette nähtud lõõgastus, töötlemine ja füüsiline regenereerimine. Näiteks on keha enesetervendamise jõud une ajal võrreldamatult suurem kui ärkveloleku faasis. Defektsed rakud lükatakse unefaasides tagasi ja asendatakse rakkude jagunemise protsessidega. Individuaalsed unefaasid on selle regenereerimise eesmärgiga kooskõlastatud. Faaside häirimine häirib halvimal juhul ka organismi taastumisprotsesse või katkestab vaimse töötlemise ja õppimine protsessid, kuna need toimuvad REM-etapis. Asjaolu, et inimene suunab une väliste taimerite järgi, võib vajadusel selle loomuliku protsessi häirida ja segada unefaasid. Päevainimesed, kes käituvad nagu ööinimesed, või ööinimesed, kes elavad nagu päevased, häirivad seega nende endi unefaase ja taastumisprotsesse, nagu osaliselt vahetustega tööl tänapäeval. Geneetiliselt ettemääratud rütmist kõrvalekalle võib põhjustada erinevaid füüsilisi kaebusi.
Haigused ja vaevused
Viide häiritud une-ärkveloleku rütmile või oma une-ärkveloleku rütmile vastupidisele elule võivad olla une katkestavad sagedased ärkveloleku faasid. Unelaboris saab selliseid nähtusi jälgida ja hinnata. Põhimõtteliselt sisenevad inimesed iga une ajal individuaalsesse unefaasi teatud proportsioonides. Kui nende unefaasi proportsioonide etteantud suhe on häiritud, võib see olla ka osutus omaenda rütmiga vastuolus elamisest. Unefaaside proportsioone saab kontrollida ka unelaboris läbivaatuse käigus ja nende põhjal hinnata aju lainete mõõtmised. Need, kes ei ela oma sisemise kella järgi, peavad selle tagajärjel võitlema erinevate kaebustega. Esiteks annab häiritud une-ärkveloleku rütm endast tavaliselt näo väsimus, väsimus või kurnatus. Need, keda see mõjutab, on nakkustele sageli vastuvõtlikumad, kuna neil on immuunsüsteemi ei saa häiritud unefaasis enam ulatuslikult taastuda. Kontsentratsioon probleemid on sama levinud, näiteks sellepärast õppimine häiritud REM-une ajal ei saa protsesse enam töödelda. Kuna unefaaside häirimine takistab ka vaimse töötlemise protsesse, võivad psühholoogilised kaebused ilmneda ka hiljem. Näiteks võib püsivalt häiritud une-ärkveloleku rütm avalduda selles depressioon. Kui esineb krooniline häire, siis mõnikord tekivad depressioonidest isegi psühhoosid.
