test
Internetist leiate arvukalt teste, mille saate ise teha, et teada saada, kas olete alkoholisõltlane. Esitatakse mitmesuguseid küsimusi teie keskkonna, selle kohta, kuidas alkoholiga toime tulla, ja isiklikke küsimusi. Need testid on vabatahtlikud, tasuta ja anonüümsed.
Muidugi on teste ka nõustamiskeskustes, haiglas või eneseabi rühmades. Nii saate kõigepealt ise selgeks teha, kas olete sõltuvuses või mitte. See võib olla esimene ja väga oluline samm teraapia suunas.
aitama
Alkoholist sõltuvatele inimestele on palju abipakkumisi. Paljudele neist on tuttavad inimesed, kellega räägite, või kes pöörduvad teie poole ja teise jaoks on lihtne minna tugigruppi, kus on teisi samade probleemidega inimesi. Igas linnas on tasuta nõustamiskeskused, kuhu saate pöörduda ka telefoni teel. Lisaks on muidugi abi perearstid, psühhoterapeudid ja kliinikud. Kõigi pakkumiste leiate Interneti või telefoniraamatu kaudu väga lihtsalt
Ravi
Kui inimese enda tahe on piisavalt tugev ning sõbrad ja pereliikmed toetavad kannatanuid hästi, on kaineks alkohoolikuks saamine väga võimalik. See tähendab, et keegi ei joo üldse. See on ka teraapia lõppeesmärk.
Kahjuks piisab sageli vaid lonksust alkoholist ja haigestunud inimene langeb uuesti alkoholi hulka, nii et kui te kunagi olite alkohoolik, on oluline, et te ei lubaks või ei tohiks hiljem enam alkoholi tarbida. Abipakkumisi on erinevaid, alates statsionaarsest hooldusest ja registreeritud arstidest kuni eneseabi rühmadeni. Sõltuvalt sellest, kui hästi inimene toime tuleb, valitakse kõige sobivam.
Tavaliselt teevad kõik asutused siiski tihedat koostööd. Kuid lisaks kõigile kutseõppeasutustele peaks olema vähemalt üks ja parimal juhul mitu lähisugulast, kes alkohoolikut toetavad ja on tema jaoks olemas, sest eriti rasketes eluoludes algab oht, et kuiv alkohoolik jälle joomine on väga suur. Enne mis tahes ravi alustamist on oluline, et probleem sellisena tunnistatakse ja aktsepteeritakse.
Teraapia saab olema edukas peamiselt siis, kui asjaomane inimene tahab tegelikult terveks saada. See tunnustus ja patsiendi enda ning tema lähisugulaste hea väljaõpe asjakohaste asutuste kaudu, millega loomulikult tuleb kõigepealt kokku puutuda, on väga oluline ja tähistab teraapia neljast faasist esimest. Siis tuleb taganemise faas.
Siinkohal on oluline eristada, kui tugev tahe ning kui puutumatu ja kasulik on patsiendi keskkond ning seisund patsiendi enda jaoks, et otsustada, kas tuleb teha statsionaarset või ambulatoorset võõrutusravi. Ennekõike, kui psüühika ja keha on juba tõsiselt kannatada saanud, on vältimatu statsionaarne võõrutusravi, eriti selleks, et võimalike komplikatsioonide korral oleks otsene professionaalne abi. Taganemine ise on kahtlusaluse isiku jaoks kahtlemata keeruline etapp.
Paljud kannatavad tüüpiliste võõrutusnähtude all nagu värisemine, higistamine, unetus, südamepekslemine, seedetrakti probleemid, segasus jne. Võõrutusnähud võivad mõjutada nii keha kui ka hinge. Kui kaua võõrutusnähud kestavad, on raske öelda ja see sõltub mitte ainult konkreetsest inimesest, vaid ka haiguse tõsidusest.
Võib esineda isegi väga ohtlikke kõrvaltoimeid, näiteks nn deliirium. Deliiriumi, segasuse, motoorsete häirete, aga ka kardiovaskulaarsete komplikatsioonide ja hallutsinatsioonid samuti võivad esineda vegetatiivsed rööbastelt mahasõidud. Sellised patsiendid vajavad intensiivset arstiabi ja ravi ning peaksid kindlasti olema statsionaarses ravis, kuna keha on ägedas ohus.
Sobivaid ravimeid antakse ka nn võõrutus. Kui kaua see etapp kestab, sõltub patsiendist, kuid väidetavalt on see lõppenud umbes 9–12 päeva pärast. Võõrutusfaasis ei ole patsiendil alkohoolseid aineid ega toksiine ning ta peab uuesti õppima, milline näeb välja elu ilma alkoholita ja kuidas seda eitada.
Lisaks tegevusterapiale on saadaval ka psühholoogiline tugi. See etapp võib kesta ka mitu kuud. Viimane etapp, taastusravi faas, on patsiendi naasmine oma tavapärasesse keskkonda ja õppimine igapäevaste probleemide ja muredega tegelemiseks.
Nüüd ei varja neid enam alkohol, kuid need ilmnevad sageli veelgi. Just siin on oluline, et patsientidel oleks hea tugi. Vastavaid ravimeid antakse ka nn võõrutus.
Kui kaua see etapp kestab, sõltub patsiendist, kuid väidetavalt on see lõppenud umbes 9–12 päeva pärast. Võõrutusfaasis ei ole patsiendil alkohoolseid aineid ega toksiine ning ta peab uuesti õppima, milline näeb välja elu ilma alkoholita ja kuidas seda eitada. Lisaks tegevusterapiale on saadaval ka psühholoogiline tugi.
See etapp võib kesta ka mitu kuud. Viimane etapp, taastusravi faas, on patsiendi naasmine oma tavapärasesse keskkonda ja õppimine igapäevaste probleemide ja muredega tegelemiseks. Nüüd ei varja neid enam alkohol, kuid need ilmnevad sageli veelgi. Just siin on oluline, et patsientidel oleks hea tugi.
