Viroloogia on uuring viirused. Selles käsitletakse viirused. Viroloogia tegeleb ka inimeste, loomade, taimede ja seente viirushaiguste nakatumise, progresseerumise ja tõrjega.
Mis on viroloogia?
Viroloogia on uuring viirused. See käsitleb viiruste teaduslikku kirjeldamist ja klassifitseerimist. Viroloogia kuulub mikrobioloogia kõrgema taseme valdkonda. Lisaks määratakse see ka meditsiinile, eriti selle praktilises osas rakendusalad. Kui mikrobioloogia tegeleb väga väikeste eluvormidega, pole teadlased ühel meelel selles, kas viirused on ranges mõttes elusorganismid: pisikesed parasiidid vajavad paljunemiseks peremeest ja neil puudub oma ainevahetus; seega ei vasta nad elusolendi staatuse klassikalistele kriteeriumidele. Viirused koosnevad valguümbrikust, mis ühendab nende geneetilise teabe RNA või DNA kujul. Viirused ründavad peremeesrakke, kinnitades end nende külge rakumembraan (loomade puhul) või nende rakuseinale (taimede ja seente korral) ning nende enda geneetilise materjali viimine rakku. Sel viisil mõjutab viirus peremeesrakku ja võib modifitseerida peremeesorganismi ainevahetust. Viirused erinevad täpse ehituse, nakkusele lähenemise ja tagajärgede poolest üksikule peremeesrakule või kogu nakatunud organismile. Viroloogia tegeleb ka meetodite ja tehnikate väljatöötamisega, mis võimaldavad ja parandavad viiruste uurimist ja uurimist. Nende hulka kuuluvad kultiveerimismeetodid, see tähendab elusmaterjali kontrollitud paljundamine või säilitamine. Nendel põhioskustel ja teadmistel on teadustöös ja teadustöös suur tähtsus rakendusalad viroloogia: proovide säilitamine või konkreetse patogeeni tuvastamine on võimalik nende kaudu.
Ravi ja teraapiad
Oma kliinilises rakenduses tegeleb viroloogia kõigi haigustega, mida viirused võivad põhjustada. Need võivad nakatada nii inimesi ja loomi kui ka taimi ja seeni. Kuid mitte iga viirus ei saa nakatada kõiki elusolendeid võrdselt: vaatamata pealiskaudsele lihtsusele on viirused kõrgelt spetsialiseerunud parasiidid. Ilma eelneva mutatsiooni ja järgnevate geneetilise materjali muutusteta ei saa viirused oma peremeest oma äranägemise järgi muuta. Paljud haigused, mille all inimesed kannatavad, on viirusnakkuste tagajärg. Nakkuse ajal satub viirus organismi ja otsib sobivat peremeesrakku. Viirus põhjustab peremeesrakus võõra geneetilise teabe ülevõtmise ja selles keemiliselt salvestatud juhiste täitmise. Selle tagajärjel muutub peremeesraku metabolism ja see hakkab tootma uusi viirusi. Niipea kui immuunsüsteemi tunnistab viirust võõrkehana, hakkab ta sellega võitlema. Selle tulemuseks on tavaliselt vastava haiguse sümptomid. Kuna viirused peavad kõigepealt organismis paljunema, kulub tegeliku nakkuse ja haiguse puhkemise vahele mõni aeg. Selle inkubatsiooniperioodi kestus erineb sõltuvalt viirusründaja tüübist. Ainult siis, kui organism tunneb viirused sissetungijatena õigeaegselt ära, saab organism nendega piisavalt varakult võidelda ja vältida haiguse puhangut. The immuunsüsteemi alused viiruste tuvastamine nn antigeenidel: Molekulid väljas. Teatud viiruste avastamise vältimiseks kamuflaaž ise, näiteks kasutades lima taolist katet. Vaktsineerimine aitab immuunsüsteemi kaitsta end kahjulike viiruste eest. Vaktsiini manustamisel toodab keha antikehade mis sobivad nagu pusletükid väga pinnale molekulid mille abil organism saab viirused ära tunda. Selle tulemusena tuvastab immuunsüsteem kohe sissetungivad viirused ja võitleb nendega enne haiguse puhkemist tõhusalt. Mõnda tuntud viirushaigust, mis kunagi mõjutas suurt osa inimpopulatsioonist, peetakse nüüd vaktsineerimise tõttu likvideerituks. Need sisaldavad raps, mille põhjustas variola viirus. Tänapäeval on laialt levinud ja tuntud viirused näiteks mõjutama viirus või HI-viirus.
Diagnoos ja uurimismeetodid
Konkreetse viirusnakkuse iseloomulikud sümptomid võimaldavad paljudel juhtudel haigust usaldusväärselt diagnoosida. Teatud asjaolud nõuavad aga patogeeni täpset tuvastamist. Sellistel juhtudel tuvastatakse viroloogiliste testide abil viirus veri näiteks kannatada saanud isik. Teadmised haiguse põhjustest on eduka ravi jaoks hädavajalikud. Lisaks nende silmapaistvale rollile patogeenid, aga viirustel on tulevikus ka suur tähtsus ravi haigustest. Seni vaid eksperimentaalsetes rakendustes kasutab meditsiin ära viiruste võimet transportida aineid näiteks rakkudesse. Järelikult on mõeldavad rakendused, kus viiruse faagid transpordivad ravimid ja vabastage need spetsiaalselt seal, kus organism neid vajab. Mõned viirused on spetsialiseerunud oma geneetilise materjali transportimisele rakutuuma ja selle integreerimisele juba olemasolevasse geen järjestus. Teadlased näevad neis võimalust sihtida geen ravi. Sellise ravi korral võivad sisestatud geenid näiteks puuduvaid asendada geen järjestused ja kõrvaldada sellest tulenevad talitlushäired. Nii on haiguste ravi, mille päritolu seisneb geneetilistes defektides ja mida endiselt ravimatuks peetakse, käeulatuses. Viroloogia võiks seega anda olulise panuse uudsesse ravisse.
