Diagnoos
Eelkõige on diagnoosi andmisel oluline lähtepunkt patsiendi küsitlemine (anamnees) ja selle määramine, kas ja millal suuline operatsioon tehti. Lisaks peaks raviarst pöörama erilist tähelepanu viimastel aastatel võetud ravimite kogumisele. Eriti bisfosfonaadid on selle haiguse jaoks asjakohane.
Kahtlustatavatel juhtudel teeb hambaarst Röntgen ülevaade (OPG) kogu lõualuust, et ta saaks luust ülevaate seisund. Mõnel juhul võib nakatumise leviku hindamiseks olla vajalik luu lõualuu arvutitomogramm või magnetresonantstomogramm. Luu biopsia võib läbi viia ka bisfosfonaatidega seotud luu nekroos.
Eraldised
Enne võtmist bisfosfonaadid igal juhul tuleb pöörduda hambaarsti poole. See võimaldab luu seisund eelnevalt kontrollida ja vajadusel kavandada täiendavaid ravimeetmeid. Lisaks tuleks eemaldada kaariese hambadefektid ja ravida igemepõletikke.
Soovitav on välja tõmmata hambad, mida ei tasu säilitada, ja veenduda, et juurtega töödeldud hammaste piirkonnas ei leitaks põletikulisi protsesse. Üldiselt tuleb suukaudsete kirurgiliste meetmete võtmist vältida bisfosfonaadid. Kui sellist toimingut on vältimatu, on soovitatav jätkata koe ja luude säästmist ning võtta antibiootikumid ettevaatusabinõuna. Siiski tuleb alati kaaluda, kas hamba eemaldamine või muud kirurgilised protseduurid on tegelikult vajalikud, sest pärast hamba eemaldamist tekkinud luu taskud (alveoolid) on eriti sageli bisfosfonaatidega seotud luu nekroos.
