Hüaluroonhape liigesehaiguste raviks

Sünonüüm

Hüaluroonhappe tootmine

Ortopeedias, aga ka ülejäänud meditsiinis, kunstlik hüaluroonhape, st hüaluroonhape toodetud väljaspool keha, kasutatakse tavaliselt. Sünteesitud sool hüaluroonhape kasutatakse meditsiinis. Hüaluroonhapet saab toota ka bakterid.

Selleks võetakse tavaliselt streptokoki kultuure. Ei ole ohtu mikroobe kunstlike hüaluroonhapete poolt! Loomseid hüaluroonhappeid kasutatakse harvemini.

Meditsiiniliseks kasutamiseks ekstraheeritakse hüaluroonhape võõrast koest. Kuna väljaspool inimkeha ei ole tavaliselt hüaluroonhapet tootvaid fibroblaste, kasutatakse enamasti loomseid rakke, mis on eriti hüaluroonhappe rikkad. Kui valitakse loomse hüaluroonhappe tootmine, kasutatakse tavaliselt Hahnenkampi. Siiski tuleb märkida, et mõnel juhul võivad ülitundlikkus loomsete saaduste suhtes tekkida allergilised reaktsioonid.

kokkuvõte

Hüaluroonhape on bioloogiline molekul, mis koosneb erinevatest keemilistest ehitusplokkidest, mis kuuluvad proteoglükaanide rühma. Suhkur on selle struktuuri oluline komponent. Suhkruosasid saab üksteisega siduda mis tahes aja jooksul, saavutades seeläbi täiesti erineva pikkuse.

Mida pikemaks seonduvad molekulid muutuvad, seda paksem ja karmim molekul muutub. Hüaluroonhappe peamine allikas on liigesed keha, kus seda on selle tõttu vaja määrdeainena šokk-absorbeeriv ja määriv toime. Seda toodavad nn fibroblastid (spetsiaalsed sidekoe rakud), mille struktuur on väga sarnane närvirakkude struktuuriga ja mis saab vastavalt oma laiendeid üksteise külge kinnitada.

Fibroblastid asuvad tavaliselt nende lähedal liigesed. Pärast hüaluroonhappe tootmist eraldub selle aine kogus regulaarselt liigesruumi. Teised hüaluroonhappe tootmiskohad ja esinemiskohad on näiteks ka inimese selgroolülidevahelised kettad.

Põhjus on selles, et aine põhjustab lisaks määrivale ja libisevale toimele ka rebimisstabiilsust. Molekuli võib leida kõikjalt, kus tuleb rõhku neelata, eriti inimesel kõhr. Suurema osa jõust peab keha lülisamba külge võtma iga liigutusega. Sel põhjusel on mõistlik, et hüdrouraani koguneb ka selgroolülidevahelistes ketastes ja nende vahel.