Hammaste täitmine raseduse ajal
Ajal võib asetada täidise rasedus, kuid tuleks arvestada ajastusega. Stabiilsem osa rasedus on 2. trimester (4. – 6. raseduskuu). Elundikahjustuste oht lapsele aastal esimesel trimestril or enneaegne sünnitus aasta viimases kolmandikus rasedus on suurenenud, seetõttu ei tohiks sel perioodil hambaravi toimuda. Täidise jaoks puurimine on ema jaoks alati seotud stressiga, mis mõjutab ka sündimata last.
Seega, kui üldse peaks ravi toimuma aastal teisel trimestril. Tuleb märkida, et amalgaami ei tohiks raseduse ajal panna suurenenud kõrvaltoimete tõttu. Lisaks tuleks tulevane ema asetada vasakule küljele ja kergelt kõrgendatud ülakehaga, et see ei takistaks veri voolu süda. Millal kohalik tuimestus manustatakse valke siduvate omadustega preparaate ja vasokonstriktori lisamine ei tohiks ületada 1,200,000 XNUMX XNUMX.
Mida näitab täidise värvimuutus?
Plastide puhul on täidiste värvimuutus realistlik, kuna need võivad pärast paigaldamist mõne aja pärast kuluda. Seda iseloomustab asjaolu, et toiduvärvid (nt teest, kohvist, punasest veinist, peedist jne), aga ka nikotiin võib ladestuda täitepinna mikropooridesse.
Tavaliselt värvub serv kõige kiiremini. Üldiselt võivad hambakroonid värvuda, kui viljaliha sureb. Seejärel paistab hammas hallikas; see võib ka läbi väikeste plastist täidiste virvendada. Keraamilised inkrusteerimised või kulddekoorid ei muuda sel viisil tavaliselt värvi.
Hambatäidise maksumus
Täitematerjalide hinnad erinevad ja mõned nõuavad lisaks omaosalust tervis kindlustushüvitis. Sel juhul seadusjärgne tervis kindlustusseltsid katavad täielikult eesmise piirkonna kvaliteetse vaigu, komposiidi. Tagumises piirkonnas kehtivad erinevad eeskirjad.
Palju tervis kindlustusseltsid katavad kulud kuni esimese väikseni molaarne (esimene premolaarne). Tagumises piirkonnas loetakse ravikindlustusega kaetud patsientidele amalgaami, tsemente ja kompomeere tasuta; närimiskoormustele vastu pidamiseks sobib tagumise piirkonna lõplikuks täidiseks siiski ainult amalgaam. Tsemendid ja kompressorid on liiga pehmed ega ole seetõttu pikaajalise lahendusena soovitatav.
Kui patsient ei soovi aga amalgaami, vaid komposiiti, peab ta tasuma privaatse omaosaluse, mis on iga hambaarsti jaoks erinev. Sageli on määravaks täidise kahjustatud piirkond. Mitmepinnaline täidis on kallim kui ühepinnaline täidis.
Omaosalus jääb vahemikku 30–150 eurot, olenevalt hambaarsti asukohast ja täidise suurusest. Kui patsient valib keraamikast või kullast sisekujunduse, mis kirjeldab laboris valmistatud inkruste täidist, on kulud oluliselt suuremad. Hambaarst valmistab õõnsuse ette ja hambatehnik valmistab hambalaboris täpselt sobiva sisetäidise, mis sobib õõnesvormi ja on spetsiaalselt liimide või tsementidega adhesiivselt fikseeritud.
Kullast või keraamikast valmistatud inkrusteeringud on erateenused, mis on seotud tehniliste jõupingutuste ja sellega seotud ajaga seotud kõrgemate kuludega. Patsient peab arvestama oma kuludega vahemikus 200 kuni 1000 eurot. Hinnad on ka siin väga erinevad.
Siin võib tasuda mitme hambaarsti hinnavõrdlus. Kulla inkrusteerimisel on määravaks praegune kulla hind, mis võib iga päev muutuda. Privaatsed lisakindlustused võtavad aktsiad või inkrusierimiskulud sageli täielikult üle, sõltuvalt kindlustustingimustest. Kindlustatud peab kulude arvestamise selgitamiseks eelnevalt ühendust võtma oma lisakindlustusega.
