Klassifikatsioon vastavalt Meyerdingile
Tavaliselt kasutatakse Meyerdingi raskusastme klassifikatsiooni, mis põhineb kahe selgroolüli üksteise suhtes kaldenurga ulatusel. Selleks on vaja külgsuunalist Röntgen selgroo kujutis, mis on osa tavalisest diagnostilisest protseduurist spondilolistees. Meyerdingi järgi klassifitseerimisel eristatakse 4 raskusastet spondilolistees.
Klassifikatsiooni hindamiseks on mõnikord erinevaid kirjeldusi. Alumine selgroolüli keha kahest külgnevast selgroolülist on jagatud 4 osaks. Kui ülemist selgroolüli nihutatakse alumise selgroo suhtes vähem kui 1⁄4 võrra, nimetatakse seda Meyerdingi I astmeks.
Kui libisemisprotsess on arenenum, nimelt kuni 50%, nimetatakse seda Meyerdingi II klassiks. 50–75% nihkega on see Meyerdingi III klass. Üle 75% nihe määratleb Meyerdingi IV astme.
Mõne autori sõnul on Meyerdingi sõnul ka V klass. See on nn spondüloptoos, mille käigus kaks selgroolüli enam omavahel kokku ei puutu. Tõelises mõttes ei tähenda V hinne a spondilolistees.
Meyerdingi sõnul on I astme spondülolistees kõige morfoloogiliselt väljendunud spondülolisteesi vorm. Selgroolülide nihe üksteise suhtes on väiksem kui 25%, mis tähendab, et selgroolülid on üksteise suhtes nihutatud vähem kui 1⁄4 alumise osa laiusest selgroolüli keha. Seda on näha külgsuunas röntgen pilt.
Spondülolisteesi aste võib, kuid ei pruugi korreleeruda sümptomite ulatusega. Spondülolistees on 90% juhtudest nagunii asümptomaatiline. Koos teiste haigustega nagu seljaaju kanal stenoos, kuid see võib põhjustada sümptomeid.
Teraapia pole tingimata vajalik. Edasist spondülolisteesi saab vältida füsioteraapia ja hea seljalihaste tugevdamine. Meyerdingi järgi II astme spondülolisteesi iseloomustab kahe selgroolüli nihe üksteise suhtes 25–50%.
Libisevate selgroolülide nihe määratakse külgsuunas röntgen pilt ja annab teavet spondülolisteesi ulatuse kohta. Sümptomid ei lüüa lõpetamist. Enam kui 90% juhtudest ei esine mingeid sümptomeid.
Sel põhjusel on Meyerdingi sõnul 2. astme jaoks piisav konservatiivne ravi füsioteraapia ja järelvaatlusena. Vältida tuleks selliste spordialade käivitamist nagu võimlemine või raskuste tõstmine. Järelevalve on oluline, sest noortel patsientidel on tõenäolisem progresseeruv kulg, st spondülolisteesi kiire progresseerumine kui vanematel patsientidel. Viimases toimub spondülolistees tavaliselt selgroo degeneratiivsete muutuste taustal.
Kui selgroolülid on üksteisest nihutatud 50–75%, nimetatakse seda Meyerdingi sõnul III astme spondülolisteesiks. See on kõrge astme spondülolistees, mis võib põhjustada selgroo ebastabiilsust. Sel juhul võib selgroo stabiilsuse taastamiseks kaaluda kirurgilist ravi. Meyerdingi sõnul III astme korral on sümptomatoloogia tõenäoline, kuid mitte kohustuslik.
Kõik selle sarja artiklid:
