Kuidas rindkere diagnoositakse?
An röntgen rindkereosa nimetatakse ka röntgenuuringuks. Selle abil hinnatakse ELis asuvaid struktuure ja elundeid rind piirkonnas ja võimaldab seega diagnoosida mõnda haigust. Aastal Röntgen rindkere, radioloog saab hinnata kopse, suurust süda, hüüdis, diafragma ja mediastiinum. Lisaks on röntgenkiirgusel selgelt nähtavad eriti kondised struktuurid.
Sel põhjusel Röntgen rindkere kasutatakse ka ribid, kaelarihm, rinnak ja rindkere selg. Kuna röntgenikiirgus on patsiendi jaoks seotud teatud kiirituskoormusega, kasutatakse neid ainult teatud kliiniliste piltide välistamiseks. Need sisaldavad kopsupõletik (kopsupõletik), pneumotooraks (varises kokku kops õhu tõttu, mis on sisenenud hüüdis ja kops), pleura efusioon (vedeliku kogunemine pleura ja kopsu vahele), hematotooraks (kogunemine veri), külotoraks (akumuleerumine) lümf vedelik) ja emfüseem (kopsude ületäitumine).
Lisaks võib röntgen-rindkeres tuvastada patoloogilisi muutusi, näiteks kops kasvajad, muutused söögitorus, muutused aordi, süda haigus või hingetoru haigused. Röntgenpildi tegemisel on erinevad kiirteed, mida saab valida sõltuvalt pildi tähisest. Üks on nn pa-projektsioon (posterior-anterior projektsioon).
Siin kiiritatakse patsiendi rindkere tagant, samal ajal kui detektorplaat asub patsiendi ees. See on kõige sagedamini kasutatav tala tee patsientidele, kes suudavad seista. Lisaks tehakse tavaliselt külgpilt, et rindkere saaks hinnata otse mitmes tasapinnas.
Pa-pildi alternatiivina on ap-pilt (eesmine-tagumine projektsioon), kus patsienti kiiritatakse eestpoolt ja detektor asub rindkere taga. Seda meetodit kasutatakse peamiselt voodihaigetel. Selle kiirtee tagajärjel suureneb rindkere esiosas paiknevad elundid, kuna need on kiirgusallikale lähemal.
Seda tuleb röntgenpildi hindamisel lõppkokkuvõttes arvestada. Mõne patsiendi jaoks pole aga muud võimalust (nt intensiivravi osakondades), kuna patsiendid ei saa püsti tõusta. Pildid tehakse tavaliselt nn kõva kiirtehnikas.
Kasutatakse röntgenikiirgust intensiivsusega 100-150kV. Rindkere CT (kompuutertomograafia) annab rindkere ning selles asuvate elundite ja struktuuride veelgi üksikasjalikuma ülevaate. Kui röntgen-rindkere pakub kahemõõtmelist vaadet ainult kahes tasapinnas, saab CT-pilte kombineerida ka kolmemõõtmeliste piltide moodustamiseks.
Sel eesmärgil surutakse patsient diivanil läbi mingi toru, mis pärast röntgenikiirgust tuvastab ja arvutab keha summutatud kiirguse. Mida rohkem kiirgust koetükk läbi laseb, seda tumedam see lõpuks arvuti arvutatud piltidel ilmub. On oluline, et patsient ei liiguks nii palju kui võimalik, sest see võib põhjustada uduseid pilte.
Lõppkokkuvõttes toodab see meetod palju üksikuid sektsioonipilte, mis seejärel ühendatakse üldpildi moodustamiseks. Sel viisil kuvatakse rindkere elundid ja struktuurid kattumata ning nende muutusi saab hinnata. Rindkere CT võib olla eriti kasulik a a täpse asukoha määramisel kops kasvaja.
Seda kasutatakse sageli ka kopsu tuvastamiseks emboolia. Muidugi on rindkere CT-s nähtavad samad struktuurid nagu röntgen-rindkere korral. Seetõttu sobib see söögitoru hindamiseks, süda, mediastiinum ja kondine rindkere.
Lisaks lümf sõlmed on ka CT-s selgelt nähtavad. See mängib olulist rolli, eriti pahaloomuliste haiguste korral. Põhjus, miks CT-d röntgenikiirte asemel rutiinselt ei kasutata, on patsiendi oluliselt suurem kiirguskoormus.
Sel põhjusel nõutakse CT-d ainult tavapäraste meetodite, näiteks röntgen-rindkere või ultraheli (sonograafia) ei saa anda piisavalt teavet patsiendi haiguse kohta. Veelgi parema kontrastsusega piltide saamiseks võib patsiendile enne uuringut manustada kontrastainet. Kuna see koguneb erinevates organites erinevalt, saab struktuure sel viisil üksteisest paremini eraldada. CT uuring kestab tavaliselt 5 kuni 20 minutit.
Kõik selle sarja artiklid:
